• Blog
  • Oskar
  • Kirjuta meile
  • OSKARI AJALUGU KUNI 2021 SEPTEMBRINI
  • Blog
  • Oskar
  • Kirjuta meile
  • OSKARI AJALUGU KUNI 2021 SEPTEMBRINI
Türi Ühisgümnaasiumi kirjandusblogi

Oskar


Kiri neile, kes jäid

3/30/2022

0 Comments

 
Eesti Mälu Instituut ja Postimees kuulutasid välja märtsiküüditamise mälestuspäevale pühendatud kirjandivõistluse „Kiri neile, kes jäid“ noortele vanuses 15 kuni 21 eluaastat. Sellel võistlusel märgiti II preemia saajana ära ka meie kooli 12. klassi õpilase Geilin Raudsepa töö. 
Lugupeetud proua Ann Raudsepp

​
Kirjutan, kuna tean Teie poja Antsu ja abikaasa Andrese saatusest.
Töötasin 1949. aastal ENSV Siseministeeriumis ja olin seal sekretär, kelle käest käisid läbi, lisaks teistele olulistele dokumentidele ka küüditatute nimekirjad. Nimed, mida nägin, tekitasid minus šoki, kuna minu tutvusringkonnas olevaid perekondi oli palju.
Ma vannun, hinges kriibib siiani, et ei suutnud kuidagi Teid,  Ann, ja paljusid teisi hoiatada kõige selle jubeduse eest. Olin hirmul oma pere pärast. Loodan südamest, et suudate mulle andestada.
Nimekirjas olite ka Teie koos tütarde Anu ja Almaga. Minu andmete järgi saadeti teid otsima viis sõdurit. Nad said teada, et olete linna õele külla sõitnud ja peaksite koju tagasi jõudma alles kahe päeva pärast. Saatsin Uuetoa Jaagupiga sõna, et te peitu jääksite ja loodan, et saite selle kätte. 
Võin kinnitada, et Teie poeg ja abikaasa olid Siberisse jõudes tervise juures ja saavad eluga seal hakkama. Õnneks muutub kõik 1953. aastal pärast Stalini surma. Te saate taotleda oma kallite vabastamist, ja isegi kui nad ei tohi naasta kodukülla, on nad ometi vabad! Sellega läheb küll aega, kuna taotlusi tuleb väga ohtralt, kuid luban Teile, kallis Ann, 1960. aastaks on nad vabad! 
Mu süda valutab kohutavalt iga päev, meenutades, et olin osake sellest õudsast plaanist hirmutada, tappa ja ebainimlikult kohelda kaasmaalasi, kelle ainus süü oli oma pere ja riigi hüvanguks töötamine. Iga terve mõistusega inimene teab, et tuhandetele esitatud süüdistused on alusetud ja fabritseeritud vastuhaku vältimiseks!
Kallis Ann, tundsin vajadust Teilt andeks  paluda, kuid mõistan, et Teie olukorda see kergemaks ei tee. Olete alati nii tore võõrustaja olnud ja hea sõbranna minu ema Jannele. Almat igatsen ma kõige rohkem, ta oli mu esimene sõber ja on seda siiani. 
Mul on südamest kahju, et tulin linna, sest just nii sattusin oma tööotsinguil selle ameti peale. Kui algul tundus puhas töö riigiametis hea, siis elame praegu suures hirmus homse ees. Vihkan seda hirmu ja süütunnet! Kardan, et ei suuda endale kunagi andestada.

Kui loete seda kirja, tähendab, et minu vennapojal õnnestus see teie õeni toimetada.
Tahan lihtsalt, et te ei kaotaks lootus oma kallitega kohtuda. Uskuge, Teie poeg ja abikaasa jõuavad koju tagasi!
Tean, et praegu ei ole kerge inimesi usaldada, kuid oleksin Teile väga tänulik, kui annaksite mulle ohu möödudes teada, et teie kolmega on kõik korras. 

Parimate soovidega
Geilin Raudsepp





0 Comments

Moskvasse...

3/17/2022

0 Comments

 
Käisime 16. märtsil Pärnus Endla teatris vaatamas Antun Tšehhovi näidendi põhjal lavastatud etendust "Kolm õde" (lav Ingomar Vihmar).
Oskar pakub lugeda tagasiteel kodu poole bussis kirjutatud esimesi muljeid.
Picture
Mulle meeldis etendus. Mulle meeldis kujundus, näitlejad ja nende kostüümid. Mind peaaegu veendi selles, et ma näen laval 20. sajandi alguse Venemaad. Samas oli mõnes mõttes keeruline seda vaadata. Ma tean, et see näidend on oma olemuselt komöödia – ja päriselt naljakaid hetki oli seal ka –, aga minu jaoks tundus see kõik, mis laval toimus, väga raske ja vaevaline vaadata. Minu arvates ei saanud keegi neist lõpuks oma Moskvat ja see oli üsna masendav. Samas pani nii näidendi lugemine klassis kui etenduse vaatamine saalis mõtlema, et kui sa midagi väga tahad ja igatsed, siis ainult unistamisest ei piisa, vaid tuleb päriselt tegutseda. - Iti
 
Meeldis väga tegelaste konstantne suhtlus ja iga tegelase eripära. Pause, kus tegevust ei toimu, oli väga vähe. Sellepärast ei olnud see igav ja kannatas vaadata igat minutit. Tegevus käib palju aega tagasi, kuid on palju asju, mis pole muutunud, tuues võrdlusi meie tänapäeva ellu. Nt. inimesed ei ole rahul, kus nad on, ja tahavad ära, eemale, kolida ja unustada, uut elu alustada. - Mathias
 
Mulle jäi silma see, et näidendit oli nimetatud kirjelduses komöödiaks. Kuid jutu põhjal ei olnud seal mitte midagi naljakat. Komöödia oli pigem naeruvääristamise kontekstis – naeruvääristati suhteid, kõrglassi elu, töötamist? Komöödiat väljendus aga näitlejate enda tegevustes (väikesed liigutused, näoilmed jms) – kui teema oli tõsine, ajasid nad publiku naerma. - Sandra Elisee
 
Etendus oli väga põnev ja mõtlemapanev, oli head nalja ja väga head näitlejad. Väga toredasti oli kokku pandud tänapäevane riietus ja tekst vanema aja riietuse ja kontekstiga. Kuidas nad lõpus rääkisid oma kannatusest, kuidas tulevased põlved tänu nende kannatustele saavad elada paremas maailmas. Seda saab ka nüüd võrrelda, kuidas kunagi eestlased võitlesid vabadusvõitluses ja nemad kannatasid ning andsid oma elu, tänu sellele on ka meil rahu ja parem elu kui kunagi varem. - Käroliina
 
Näidend kõnetas meid väga, kuna nüüd on meil kui abiturientidel aeg oma Moskva poole pürgida. Meile meeldis, eriti see must komöödia, läbi mille Tšehhov omaaegset ühiskonda kritiseeris. - Mia ja Meliina
 
Mulle jäid eredalt meelde Olja lõpusõnad, kus ta kurtis raske elu üle... Loomulikult on elu ka siis raske, kui selles seisneb tegevusetust. Tühi elu muudabki olukorra keeruliseks. - Minna
 
Etendus oli segadust tekitav, ei saanud hästi alguses pihta, milles on etenduse point, kuid mida rohkem edasi, seda rohkem hakkas nagu etenduse sisu kohale jõudma. Ütleks, et tegu oli sügavamõttelise lavastusega. - Elsa
 
Mõte, mille kaasa võtan, on see, et kui sa oled Moskvas, siis sa ei märka seda enam.  - Sandra P
0 Comments

Esseekonkursi "Minu keel" auhinnalised tööd

3/14/2022

0 Comments

 
Toimetaja tõlkebüroo, Eesti Keele Instituut, Eesti Emakeeleõpetajate Selts ja Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituut korraldasid emakeelepäeva puhul esseekonkursi „Minu keel“. Meie kooli õpilased kirjutasid ka ja saatsid ka. 11. klassi õpilane Sandra Elisee sai neljanda koha; 10. klassi Mae, 11. klassi Iti-Kärdi ja abiturient Kai-Melli tööd leidsid äramärkimist eripreemiaga.
​Oskar soovib palju õnne!
​Rohkem infot ja täpsemad tulemused on siin. 


Minu keel
Sandra Elisee Juhkam
Võiksin sellel teemal rääkida keeltest, mida oskan – ma oskan inglise keelt, vene keelt (lugemistasandil) ja eesti keelt. Kuid see info on täiesti tühine, sellel pole sisu. Mul on väga palju erinevaid keeli ja võin öelda, et minu keeled näitavad minu iseloomu. 
Minu üheks keeleks on minu enda eesti keel. Eesti keel on igal inimesel erinev – see võib oleneda vanusest, soost, mõtteviisist, elukeskkonnast, keeleoskusest ning paljust muust. Minu eesti keel on noortepärane ja see jaguneb mitmeks erinevaks liigiks. Ma kasutan palju slängi, võõrsõnu, moodustan oma lauseid ning väljendan neid omamoodi. Eriti palju suhtlen ma teistega internetis. Minu keel on internetis täiesti erinev minu suhtluskeelest – see tundub väga tuim ja ükskõikne, sest kasutan väga tihti lühendeid, kirjutan väga napisõnaliselt ja ei kasuta eriti emoji’sid. Nii on lihtsam kirjutada, kuid jätab lugejale teisel pool ekraani vale üldmulje. Minu keel oleneb ka sellest, kellega ma räägin – sõpradega räägin ühes eesti keeles, õpetajatega teises.
Mõeldes minu keeltele, on mul ka tantsu- ja laulukeel. Tantsukeel ei koosne sõnadest, vaid liigutustest. Iga väike nüanss liigutuse tegemiseks on näiteks ühe tähe vääriline tähestikus – kui väikesed nüansid kokku panna, saad terviku liigutuse ehk sõna. Liigutusi saab omavahel siduda, nagu ka sõnu lauseteks. Kui liigutustele panna taha muusika, muutub see jutustuseks. On olemas taust, mis annab meeleolu, liigutused, mis seletavad sisu – täpselt nagu ka kirjutatud jutuga. Ma ütleks ka, et tantsukeelega on võimalik rääkida muusikaga, sellega end sidudes ja seda hästi kuulates, just nagu kõnekeele kaudu inimesega.
Laulukeel koosneb meloodiast. Meloodia kokkusobitamiseks on vaja noote, mida saab siduda taktimoõõdu abil. Igat tähte iseloomustavad noodid, iga takt moodustab lause muusikas. Tervikteos koosneb erinevatest osadest ning vormidest, mis annavad kokku loo. Lauluga saab luua samuti jutustusi, kus sisu saavad seletada sõnad või siis meloodiajupid ja rütm. Minu eesti keel, tantsukeel ning laulukeel on väga sarnased, sest keele struktuur on kõigil sama. 
On veel üks keel – mõttekeel. Kui ma mõtlen, räägin ma oma peas nii, et teised seda ei kuule. See on imekeel. Tavaliselt saab kellegi keelt kuulda või näha, kuid seda mitte. Mõttekeel on iga inimese privaatne keel. Sellel pole piire, reegleid, see on nagu kosmos, mis on meie peas - selles asuvad galatikad, mis koosnevad maakeradest. Maakeradel on omakorda oma elu, seal võib olla lõpmatu arv ükskõik milliseid olendeid, keda me kunagi näinud pole, kuid võime ette kujutada. See on alateadvus, mis on meie mõttekeeles. Kuid mõttekeel on meie kõikide teiste keelte alus, tänu sellele suudame rääkida teistes keeltes. Mõttekeelt on vaja, et luua koreograafiat, et luua sõnu, et luua meloodiat ning teha valmis oma lugu. 
Minu keelteks on eesti keel, tantsukeel ja laulukeel. Need põhinevad minu mõttekeelel. Ilma mõttekeeleta poleks minu keeli ega ka minu iseloomu, minu erilisust. Ma oleks tühine, igav ja mõttetu, minus poleks pointi. Minu keelte struktuur on samasugune – miski sümboliseerib tähte tähestikus, miski lauset tervikus ning lõpuks valmib lugu.
​
​

Minu valikud minu keele kujundajana
Kai-Melli Kapten 

Ma libastusin täna hommikul oma tänava otsas, olles teel kooli. See ei olnud selline pääsukese laadis libastumine, kus pulss käiks korra 180 peal ja kätega agressiivseid ringe tehes suudaks tasakaalu säilitada, vaid olin omadega jääl enne, kui olin jõudnud lõpetada algselt plaanis olnud appi, lõpetades selle hoopis aiga. Selmet veenduda, kas kondid terved ja lumi endiselt valge, hakkasin hoopis paaniliselt ringi vaatama, sest, issand jumal, mõtle, kui keegi nägi. Pärast pooleminutilist piidlemist leidsin oma väärikuse ning jätkasin südamerahus teed, sest mida pole tunnistatud, seda pole ka toimunud. Sinikad jalal? Ah, tead, eile sai poksitrennis end välja elatud.
Lähtumine teiste arvamusest on paratamatult inimese elustiili valikute osa, tahtlikult või alateadlikult. Kui olen koolis, ümbritsetud õpetajatest, jälgin oma kõnepruuki ning kui õpetaja poole pöördudes tuleb üle huulte lipsamisi sina, siis enne, kui end parandama tõttan, jälgin reaktsiooni. Samas sõpradega mõnel sütitaval teemal rääkides, kipun oma lauseid alustama kerge tra-ga. See on häälikute kooslus, mis suudab väljendada negatiivseid tundeid pikki ja krõbedamaid sõnu kasutusele võtmata. Erinevates seltskondades ja olukordades keelega katsetamine ja selle piiride kompamine annavad mulle mu keeletunnetuse, mida alateadlikult alati järgin, isegi kui pean selle saavutamiseks vahel tunnistajate silme all kukkuma. See pole alati mõnus, vaid peaaegu kogu aeg piinlik, aga samas efektiivselt meeldejääv.
Üks asi on keeletunnetus, teine on meie valikud. Kui tuntakse, et paremaks sulandumiseks massi oleks kasulik ropendada, lõpetada iga küsimus vä-ga või kasutada suuliselt moodsaid lühendeid, võiks see tähendada seda, et kui kõndida kooli ja inimesed sinu kõrval mitte ei kõnni, vaid roomavad, teeksid seda ka sina. Samas, kui kasutada keerulisi sõnu vaid selle eesmärgiga, et endast tarka muljet jätta ja iga oma vea peale vabandada, tähendaks see, nagu kõnniks kooli varustusega, mis koosneb jalas olevates naglidest, peas olevast kiivrist ja igaks juhuks käes olevatest suusakeppidest. Kumb nüüd siis parem on? 
Mu keel on elav olend, ta koht pole puuris, ta võtab erinevaid kujusid, ta käib eri radu pidi. Kusjuures täna õhtul libastusin ma taas jääl. Selle asemel et hommikust stsenaariumit korrata, tõusin lihtsalt püsti ja hakkasin naerma. Iga keel on väärt, et tema säilimise ja arenemise eest kukutaks, sest ainult nii saabki üks keel eksisteerida. 

Keelemeister
Mae Treve


Mis on keel? Ta on puu, mis elab sügaval metsa sees, kus asub tema kodu. Ta on puu, mida pole kerge murda. Juured ulatuvad tal sügavalt maasse ning oksad seisavad tugevalt ja uhkelt. Mõned lehed on tuul küll eemale puhunud, mõned on jõudnud kaugemale, teised lähemale oma puujuurtele.
Nii on sündinud meie keel. Ta on midagi, mis on meie hingele toonud soojust ja lähedust. Ta lõhnab tuttavate rabade, soode ja metsade järele. Paneb meid purjetama merele, mis on täis kauneid hetki. Aga ta on ka miski, mis eksleb igal pool meie ümber – üle merede, mäetippude, mööda teid ja kõnniradu. Ta on midagi, mis ei jäta meid iialgi maha.
Keeled peavad pidevalt sõda. Nad ei taha olla nagu mõned nende naaberkeeled, kes karmi tuule tõttu on kaotanud sõja ja langenud lehtedena maapinnale. Maha jäetud ja unustatud. Nad võitlevad selle eest, et nende saatus poleks sama. Nad võtavad teistelt keeltelt üle kõike seda, mis kannavad nende nime, ning krabavad kokku endale nii palju maa-ala kui võimalik. Nad on veidi ahned, aga eks nad teevad seda ju selleks, et ellu jääda. Nende näljased suud on avatud kõige vastu, mis Maa neile pakub. Rikkust ja tuntust. Ning niimoodi võib kõik muu ununeda. See on aga ohtlik, sest sellel on võim süttida tule meie sees, mis võib tekitada maailmas kaose. Meie keeled, mida me igapäevaselt kasutame, võivad põhjustada metsade põlenguid, üleujutusi, mis omakorda kõik põhjustavad hävingu. Päike upub aeglaselt pilvemerre. Maailm ei riku iseennast, vaid meie, ühiskonnana, oma sõnadega.
Selle asemel peaksime kasutama oma keelt mitte millekski, mis toob äikesetormi ja vihma, mis uputab meid täielikult, vaid hoopis värvirikkama maailma maalimiseks. Meie keel võib olla sama õrn kui võilill, mis tantsib tuule käes. Nii särav nagu päike ühel suvepäeval. Midagi, mis paneb meie südame kiiremalt põksuma. 
Me pole sündinud kasutama oma keelt relvana. Seda me õpime maailmalt. Aga selle asemel õpime olema piisavalt kannatlikud, et mõista tuule sosinaid, olla kooskõlas metsa peenete lauludega, osata tõlgendada jõgede vulinat ja mõista iga päikese sädeme tähendust. Saada keelemeistriks, kes teab, kuidas luua ilu ja mitte koledust on tõeline kingitus, mida omada. See peaks olema keelte tegelik eesmärk, aga me pole veel sellega päris lõppu jõudnud.
Lootust on ikka veel, sest tüvi seisab tal ikka tasaselt metsas maa sees, nagu sujuvalt voolav oja, vahel kostab vaid üksikuid voolumürinaid. Ta tuleb kui lainetena, kõikide oma tõusude ja mõõnadega. Kibemagus  – see on meie keel.



Minu keel
Iti-Kärt Nursi
Istun maha ja hakkan mõtteid keerutama, vaikselt enda peas arutlema. Mõtlen, mida tähendab minu jaoks minu keel ja mis asi see minu keel üldse on. Minu emakeel on tilluke, aga grammatika ja sõnavara poolest väga eriline. Keel, mida ma iga päev enda ema ja vennaga, sõpradega, kassi ja koeraga räägin, on mulle tähtis ning tal on mitu eriilmelist tahku. Ma ei keskendu sellele mõttele tihti, kuid tean, et minu keel on osa minu rahvast ja riigist. Minu keel on osa minust. Tundes oma keelt, tunnen ma ka iseennast.
Minu keel on Saaremaa niitude kastesed süled ja lennud mesipuu poole. Selles keeles ja sellest keelest on kirjutatud tohutul hulgal laule, mis on iga eestlase südamesopis peidus. On selliseid, mis lihtsalt püsivad meil meeles ning me mõtleme neist. Mõned neist saavad esitatud iga aasta jaaniõhtul ja külapeol. Teised aga on meie rahvale nii tähtsad, et nende lugude austuseks koguneme iga viie aasta tagant laulukaare alla ja laseme muusikal end kanda. Minu emakeeles kirjutatud lüürika on eriline ning tekitab minus tunde, et olen osa oma keelest ja keel on osa minust. 
Minu keel on Lydia Koidula ja Kristjan Jaak Petersoni isamaaline luule. Need kaks esimese ärkamisaja poeeti on rahvusliku luule kujundajad ning nad on enda luuletustes kasutanud kõige paremat ja kõlavamat eesti keelt. Ma tunnen suurt uhkust, et need imetegijad on kirjutanud minu keeles ning ma saan neid pärle iga päev arusaamises lugeda. Nende luule on nii ehe, et ma suudan panna end nende olukorda ja elada kirjeldatud sündmusi ise läbi.
Minu keel on sini-must-valge. Ta kätkeb endas sinist julgust ja vaprust, mis on väljendunud meie iseseisvuse püüetes. Sinine on ka meie jõgede ja järvede peegeldus, mis vulisevad eesti keeles. Minu keel teab, kui sünge ja must on olnud minu rahva minevik, ning annab seda järeltulevatele põlvedele edasi. Mu keel hoiab endas minu rahva valget lootust ja soovi paremale homsele. 
Hoolimata sellest, et minu keel on väike ning suurele osale maailmast tundmatu, on ta minu jaoks oluline. Ma kasutan seda iga päev ning see sümboliseerib minu jaoks erinevaid aspekte. Äärmiselt oluline on mõtestada endale lahti emakeele olulisus, sest keel on osa seda rääkivast rahvast ning igaüks tahab iseennast läbi ja lõhki tunda.
0 Comments

Millega lugemisel järge pidada?

2/8/2022

0 Comments

 
11. klassid loevad praegu... Aga ma ei ütlegi, vaadake ise piltidelt, mis parasjagu käsil on. Samal ajal kui õpilased kirjutasid vihikusse vastuseid, tegi Oskar pilti järjehoidjatest. Mõne puhul oli järjehoidjaks nähtamatu mälu, seda ei suutnud Oskar pildile püüda. 
0 Comments

Kuidas joonistada kannatusi?

2/4/2022

0 Comments

 
11. klassid on viimasel paaril nädalal uurinud 20. sajandi vene luuletaja Anna Ahmatova elu ja eriliselt luuletust "Reekviem". Kui kõik oli oma rühmas ja klassis üheskoos läbi arutatud, sai igaüks võimaluse sobitada mõned luuleread valitud pildiga. "Reekviemi" saab lugeda siit. 
Mõned mõtted sissejuhatuseks Martenilt ja Kristelilt.
​

Pildil on näha, kuidas neiu ja noormees mängivad malet – see seostub Ahmatova luuletusega sedasi: aimates, et Annal on valged nupud, on ta küll kaotusseisus, kuid veel mängus. Vastane oleks Nõukogude Liit, kes on enamuse vastasnuppudest – piltlikult Lev ja Nikolai Gumiljov – lahti saanud, kuid veel ei suuda võita. Praegu veel kestev mäng lõpeb Ahmatova surmaga 1966. aastal.
Marten
 
Pildil on Ahmatova süda. See on klaaskupli all, kuid see ikka põleb ja eluvaim on sees. Kuppel on justkui kõik ta kannatused, mis keelavad Ahmatoval olla, aga sellel naisel on ükskõik. Ta ikka leegitseb, pulbitseb elu järele. Temalt on võetud poeg ja mees, kuid Ahmatova seisab ikka oma rahva eest nagu raudnael Venemaa südames. Ahmatova teab ja tunneb, mis tegelikult toimub ja ta leegitseb edasi, isegi kui ta pisikesest tulukesest on võetud viimne hapnikupiisk. Anna Ahmatova süda ei lõpeta kunagi tukslemist – see tuksub vene rahva südames.
Kristel
0 Comments

Sinu vana-vana-vana-vana - väga vana isa

1/31/2022

0 Comments

 
Kas sina tead, missugune nägi välja sinu 5000 aasta eest elanud vaarisa? Või kust tema kirjeldust üldse lugeda saab? Meie kooli kümnendikud teavad! Selliseid teadmisi jagatakse eesti keele tunnis, kus õpetaja luges Lennart Meri "Hõbevalge" teise lehekülje ning õpilased illustreerisid loetut. 

Picture
Picture
Picture
Picture
0 Comments

Idiootsus või vaprus???

12/16/2021

0 Comments

 
Picture
Huh, kirjandustunnis võib tekkida igasugu hulle küsimusi, mis mõtte krussi ajavad. Vastused on üksjagu visamad tulema. Abiturientidele võib juba pakkuda sellist kraami nagu 17. sajandist pärit „Teravmeelne hidalgo Don Quijote La Mancast“ ja et kogu supp veelgi vürtsikam saaks, võtsime kätte selle rüütliromaani lasteversiooni. 
Õpetaja tahtis teada,
- milles seisneb on don Quijote ja Sancho Panza maailmavaade ja väärtushinnangud,
- miks peetakse seda teksti lääne kirjanduse üheks tugisambaks ja
- miks on don Quijote mõistmine oluline, et mõista Dostojevskit?
 
Oskar kuulas rühmaarutelusid pealt ja, küsinud avaldamiseks luba, esitleb nüüd nelja toredat vestlust. Ning kutsub üles lugema imelist „Don Quijotet“, mis, muide, on piibli järel maailma tõlgituim raamat.
​
Ines, Tuule ja Kevin rääkisid nii
​Sandra, Kristoferi ja Simoni mõtteid saab kuulata siin
Kai-Melli, Kasper ja Mirko arvavad nõnda
Elizabethi ja Maara arvamused on siin

0 Comments

90% käsitööd, 9% annet ja 1% ???

12/7/2021

0 Comments

 

10. klassid loevad parasjagu novelle. Eesti kirjanduse novelližanri grand old man on Friedebert Tuglas, kes vahetult enne surma asutas omanimelise novellipreemia – seda antakse välja iga aasta märtsis. No vot, neid auhinnatud novelle me loemegi.
2013. aastal tunnistati parimaks novelliks Kai Aareleiu "Tango", mis ilmus 2012. aastal ajakirjas Looming (mille samuti Tuglas asutas) 4. numbris. Lugege lahkesti!
____________________________________________________________
Novelli lõpus on selline olukord
„Parimad lood sünnivad meeleheitest,” pahvatab ta siis. „Mis mõttes meeleheitest?” küsib julge tüdruk, kes seisab Leole kõige lähemal ja näib neelavat iga tema sõna ja liigutust. „Kelle meeleheitest?”
„Et kelle?” Leo sügab kukalt. „Meeleheitest kui sellisest. Teate, niisugusest, mis nöörib kurku.”
Ta haarab vaba käega kõrist ja kägistab end. Keegi turtsatab. „Ja kirjutaja meeleheitest muidugi ka. Jah. Tõelisest, läbielatud meeleheitest. See ongi vist kõige olulisem. Kõik läbi elada.”
/---/
„Aga kas te ei arva, et seda saab ka välja mõelda?” on üks pikajuukseline noormees söakas.
„Meeleheidet välja mõelda?” Leo köhatab. „Piisava tehnilise oskuse korral. Te ju ise ütlete, et draama kirjutamisel on oma reeglid, et see on üheksakümmend protsenti käsitööd ja —”
 „Ja üheksa protsenti annet, muidugi. Vabandage mind korraks —”
/---/
„Nii,” jätkab Leo, uuesti noormehe poole pöördudes. „Ja sa pole kunagi mõelnud, mis on see ülejäänud üks protsent, ilma milleta ei tule sada täis?”
____________________________________________________________
Niisiis, novellide tunni ajal küsis õpetaja, mis see üks protsent on. Vastused on väga eripalgelised ja loomingulised. 
Picture
0 Comments

"Inimesed kaovad, aga luule ei kao mitte kunagi." KT, 11.kl

12/6/2021

0 Comments

 
Picture
Picture
Picture
0 Comments

Kas "Keisri hull" räägib hullusest?

12/3/2021

0 Comments

 
Picture

Kui meie kümnendikud olid valmis kirjutanud luulekogu analüüsi ja lugenud "Hamletit", siis tundus paras aeg võtta kätte tõeline ajuhantel – Jaan Krossi päevikuvormis kirja pandud ajalooline romaan "Keisri hull". 
Pärast teose lugemist arutasid kolmeliikmelised rühmad selle üle, mida loetu neile tähendab.
Head kuulamist!

Eliise, Jaagupi ja Sirle arutelu saab kuulata siin. 

Aneti, Emma ja Kertu analüüs on siin. 

Tiina ja Sandra mõttevahetust saab kuulata siin. 

0 Comments
<<Previous
Forward>>

    Autor

    Write something about yourself. No need to be fancy, just an overview.

    Arhiiv

    November 2022
    October 2022
    September 2022
    June 2022
    April 2022
    March 2022
    February 2022
    January 2022
    December 2021
    October 2021
    September 2021
    August 2021

    RSS Feed

Powered by Create your own unique website with customizable templates.