10. klassid õppisid kirjandustunnis, mis on intertekstuaalsus, ja said teada, et seda võib olla igal pool meie ümber - reklaamis, eurolaulus, luuletuses...
Käärisime käised üles ja hakkasime looma - intertekstuaalseid luuletusi, aluseks arbujate tekstid (viited luuleridade kõrval). 

11. klasside õpilased lugesid "Tõe ja õiguse" II osa. Raamat läbi, panid noored oma mõtted kirja. Oskaril on hea meel kogu seda ilu lugejatega jagada. 

Elu läbi Indreku silmade 
 
Mulle oli “Tõe ja õiguse” II osa  lugemine väga meeltmööda. Teos oli sügava sisuga, kuid seda oli kerge lugeda. Võrreldes raamatut esimese osaga, ütleksin, et teist osa oli kordades lihtsam lugeda ja mingil määral ka kergem mõista. Tundsin, et lugema hakates raamat neelas mind endasse ning sisu oli köitev. Arvan, et osaliselt võis selle põhjuseks olla raamatu sisu ehk 18-aastase koolipoisi elu. Raamatut lugedes leidsin endas ja Indrekus sarnasusi, näiteks tema vaikne olek, kuid sügav mõttemaailm. Kool muutis teda ja kogu tema mõtteviisi, arvamust elust. Minu arvates olid kolm põhilist eluõppetundi, mis tema ellusuhtumist muutsid, võitlus Jumalaga, võitlus iseendaga ja võitlus aususega.
Arvan, et neist kolmest suurima õppetunni mängis Indrekule usk lootusesse ja Jumalasse. Indrek tuli usklikust perest, kuid ennast ta ei tunnistanud usklikuks. Ta nägi, mida usk isaga tegi, see pani teda Jumalat kartma. Ta oli kahevahel, kas uskuda või mitte. Indrek austas teisi ning ta oli kergesti mõjutatav. Esimene, kes hakkas mõjutama tema uskumust Jumalast, oli Timusk. Enne nende jutuajamist arvas Indrek, et peab uskuma, kuid Timusk andis talle mõista, et tegelikult ei pea uskuma, vaid piisab näitamisest, et usud. Sellest ühest korras piisas, et panna teda kahtlema kõiges. Raamatu lõppedes oli aga Indrek täielikult muutunud. Ta oli lõpetanud täielikult Jumalasse uskumise, sest surm oli võtnud temalt Ramilda. Ta oli kaotanud lootuse ning üritas seda Jumala puudumisega põhjendada. Ta oli kaotanud ka oma endise mina, ta ei mõelnud enam läbi, mida ütles ja tegi, vaid viis ellu rutakaid otsuseid, millel olid halvad tagajärjed. 
Võitlus aususega ilmnes juba loo alguses, kus Indrek esmalt valetas härra Maurusele ning kuidas hiljem Tigapuu teda oma valedega ninapidi vedas. Teose teine osa algas valedega ning ka lõppes valedega. Arvan, et suure rolli tõest mängisidki just hr Maurus ja Tigapuu. Tigapuu oli see, kes pani Indrekut mõistma, et alati ei piisa ainult heast südamest ja aususest, et elus läbi lüüa. Tigapuu sai mitmeid kordi valedega Indrekust jagu. Indrek oli aga aus ja õrn ning ei pidanud valetamist õigeks, kuid tuli ette mitmeid kordi kui ei jäänud ka temal muud üle kui valetada, et olla truu koolikaaslastele. Ta õppis elama valedes ja valetades.
Minu arvates pidas Indrek pidevat võitlust iseendaga kogu raamatu sisu vältel. Ta oli endassehoidev ning ei väljendanud oma mõtteid. Tema arvamusest ja seisukohtadest oli aru saada vaid tema mõtete kaudu. Indrek ei olnud kunagi keegi, kes pidas pikki monolooge, et anda teistele mõista oma seisukohtadest. Ta arutles ja pidas vaidlusi peamiselt oma mõtetes. Raamatu lõpus lõppes minu arvates ka võitlus iseendaga. Ta oli avaldanud artikli, mida igaüks poleks julgenud. Indrek ei olnud enam ammu see tagasihoitud maapoiss, kellena ta linna tuli.  
Ramilda kaotusega kaotas ta iseenda ning ta ei hoolinud millestki. On mõistetav, et surm murrab inimese ning paneb teda mõtlematult käituma, kuid ei saa unustada, et tegudel on tagajärjed. Indrekul, olles ise alati heatahtlik, oli kombeks oodata ka kõigilt teistelt vastu head. Ta õppis seda oma kogemusest, ja mitte kergelt, et kõik ei lähe alati hästi ning ei saa olla teiste suhtes liialt usaldav. Arvan, et kõik linnas kogetud õppetunnid olid talle edasiseks eluks vajalikud ning need panid teda mõistma elu tõelist olemust, mida ta maal lapsena veel tunda polnud saanud. 
Emma K. (11.b)

Eluõppetunnid

Me kõik õpime elus erinevaid õppetunde, erinevatel aegadel. Tooksin välja raamatust „Tõde ja õigus“ kolm eluõppetundi, mida raamatu peategelane pidi omal nahal ise tundma.
Head asjad ei tule elus kergelt, seda pidi omal nahal tundma ka Indrek. Alustades sellest, kui ta esimest korda värisevate jalgadega Mauruse ukse taga seisis, oodates vastust tema kooli vastuvõtmise asjus. Maalt tulnud poiss ei teadnud linna asjadest veel midagi ning oli kõige suhtes üpris skeptiline. Kooli saamine oli tema arust oluline ja ka raske. Kui kooli direktor oli talle jaatavalt vastanud, langes vaese maapoisi südamelt kivi. See ongi ehtne näide sellest, et head asjad ei kuku meile sülle, me peame nende nimel natukene kannatama, Indrek kaannatski, tundes kartust, et mis võib edasi juhtuda. Kooli saamine oli hea asi, kuulates õpetajate pikki jutte elust, muutis see tema maailmavaadet.
Teisena tooksin ma välja selle, et ta pidi ka Ramilda nimel võitlema, küll Tigapuuga, isegi iseendaga. Mulle meeldis see, kuidas autor oli pannud Indreku kannatama, jättes veel ta raamatu lõpus tüdrukust ilma.
Ära võta asju nii tõsiselt, seda õppis raamatu peategelane Tigapuult. Indreku alkoholilembene sõber õpetas talle elu ilu läbi asjade mitte nii tõsiselt võtmise. Tigapuu ise oli nimelt suur valetaja, kes tegi kõik selleks, et Mauruse käest mitte pahandada saada. Minu arust tegi ta seda väga osavalt, kaasates ka Indreku, kes alguses hea poisina ei julgenud direktorile pahameelt valmistada. Suheldes Tigapuuga õppis Indrek elu võtma lihtsamalt, ta ei üritanud olla enam nii pai poiss nagu enne. Koos Tigapuuga valetasid nad ennast välja peaaegu igast ebamugavast olukorrast. Näiteks see olukord, kus nad mõlemad läksid ilma luba küsimata koolist ära, pärast muidugi proovisid nad direktorit mõtlema panna, et nemad pole milleski süüdi. Minu arust muutus Indrek peale neid valetamisi palju meeldivamaks, kui ta alguses tundus mulle sellise tuima inimesena, siis peale seikluseid Tigapuuga oli ta täiesti teine. Ka päriselu on nii, et kohtud kellegi uuega ja tema muudab su maailma
Iga hetk on oluline. See kajastub teoses Ramilda kujul. Indrek on temast huvitatud, kuid ei väärtusta igat hetke nii nagu peaks. Mulle jäi raamatus selline mulje, et Indrek ei süvenenud nii väga Ramildaga koos veedetud hetke. Sellise käitumise põhjuseks võib olla tema teadmine, et ta näeb seda tüdrukut nii kui nii veel. Raamatu keskel ütles Ramilda, et lahkub, see tegi poisi kurvaks, tal sügaval sees oli ikkagi lootus, et tema silmarõõm ühel päeval naaseb. Alles päris raamatu lõpus jõudis Indrekule kohale, et ta ei näe oma kallist tüdrukut enam kunagi. Aru sai ta sellest tänu Ramilda saadetud kirjadele, kus tüdruk kirjeldas dr. Rotbaumi ning asutust kus ta viibis, aadressi ta kordagi esile ei toonud. Autor oli hästi välja toonud Indreku rahutuse, mõte, et ta ei näe tüdrukut enam kunagi, pani teda tegema hulli asju. Ta oli isegi nõus Jumala ja tema inglitega tülli minema. See on hea näide sellest, et inimesed ei hinda koos veedetud aega enne, kui see läbi on. Me oleme samal ajal nii mures oma käitumise pärast ning proovime võimalikult vähe piinlikkust tekitada samal ajal mõeldes mida teisele öelda, koos oldud hetk läheb märkamatult mööda.
Tänapäeva inimeste probleemiks ongi liiga palju muretsemine. Olen kõrvalt näinud kuidas inimesed on nii ametis iseendaga, et kõik ilusad hetked jäävad nägemata. Miks me üldse muretseme? On see meile kaasasündinud või oleme me ise selle oma ellu lubanud. Ilma selleta kuidagi ei oskagi elada.
​Arelle P.  (11.b)

Vargamäel ja linnas - kuidas ümbruskond meid muudab

Kõige enam mõtlesin ma raamatut lugedes tõest. Enne kooli minemist oli Indrek õppinud oma kodus Vargamäel isa eeskujul olema aus. Kui Indrek oli esimest korda koolimajas härra Maurusega jutul, pandi ta kohe pinge alla. Härra Maurus hakkas temalt raha kohta uurima. Indrek valetas talle voorimehe soovitusel, et tal ei ole raha. Kui Maurus teda uskuma jäi, andis ta Indrekule taskuraha. See tundus mulle kohana, kus Indrek tundis oma koduse kasvatuse tõttu kõhklust ja murdus, kuna kohe peale valetamist andis ta natuke järele. Ta väitis, et tal on raha ainult iseenda jaoks.
Loo jooksul märkas Indrek tihtipeale, et pidevalt tõtt ja ausust taga ajades teeb ta enda elu ainult raskemaks. Mulle jäi raamatut lugedes mulje, et koolis käimine muutis Indreku algselt ausa iseloomu valelikumaks. Indreku iseloomu muutuse põhjustasid just koolis olevad inimesed. Ta nägi, kuidas kaasõpilased valetasid härra Maurusele, et enda elu kergemaks ja vabamaks muuta. Siberi elanikud varastasid talviti küttepuid, et neil oleks soojem magada, ja kõrgema staatusega õpilased kasutasid ära oma tutvuseid linna,vahele pääsemiseks. Selle kõige eeskujul muutus ka Indrek. Iseenesest on see normaalne, kuna ka päris elus on näha, kuidas inimesed oma keskkonna tõttu muutuvad. See muutus oli suur osa Indreku kui tegelase arengust.
Raamatu lõpupoole oli tema jaoks juba normaalne inimestele valgeid valesid rääkida. Tassikõrvade intsidendis ütles ta Maurusele, et kõrvad andis talle ema kodust kaasa. Oleks ta rääkinud kõrvade tegelikust päritolust, oleks ta endale kaela tõmmanud probleeme. Ka Ramilda seos selle olukorraga pani teda teist juttu rääkima.
Ramilda rääkis Indrekuga tihti ka Jumalast ja need dialoogid keskendusid palju Jumala olemasolule. Antud teema pani ka mind ennast sellele mõtlema, kuna seostasin Indreku maailmavaadet enda omadega. Kuigi Indrek alguses Jumalasse ei uskunud, suutis Ramilda teda sellele mõtlema panna. Arvan, et ka usulised koolitunnid mõjutasid tema maailmavaadet. Jällegi muutus ta ümbritseva tõttu. Jumala suhtes jäi ta raamatu jooksul ikkagi kindlaks oma algsele arvamusele, et Jumalat ei ole olemas, kirjutades isegi loo kus ta seda väitis.
“Tõde ja õigus” II mängis minu jaoks suurt rolli peategelase Indreku arengus. Kooli jooksul sai poisist, kes elas siiani kodus õpetatud väärtuste põhjal, mees, kes omas enda seisukohti ja väärtuseid. Ta sai palju elukogemust ja nägi, kuidas käib elu linnas, kus on rohkem konflikte kui Vargamäel isa ja Pearu vahel.
 Jaagup P. (11.b)

Abituriendid lugesid Ray Bradbury 1953. aastal avaldatud romaani "451° Fahrenheiti" ja avastasid enda üllatuseks, et see räägib tänapäevast. Veelgi rohkem aga tulevikust, kui me ise laseme sellisel tulevikul tekkida. See postitus peaks meeldima kõigile taskuhäälinguhuvilistele, sest raamatuvastamine käis niimoodi, et tulemuseks sai helifail. Head kuulamist ja kaasamõtlemist!

Arturi, Sandri ja Ringo vestlus

Lisette ja Alexandra jutuajamine

​Marcuse ja Elerini mõtisklus

Marliise ja Ketlini analüüs

Mia, Anete ja Kristeli mõtted

Mirteli, Kirke ja Karmeni vestlus

Virko, Paola ja Iti-Kärdi jutuajamine

Õnne-Liisi, Karolina ja Kryslini mõtteid

Kuigi kaks inimest - teoses tegelast - on ühes hetkes koos, ei tähenda see, et nad seda hetke ühtemoodi tajuvad. Seda erinevust nimetatakse kirjanduses vaatepunktiks. Me kogeme neid vaatepunkti-erinevusi iga päev – sellest saavad alguse nii mõnedki tülid ja arusaamatused.
Autor võib teose sisu edasi anda mina-vormis või siis kolmandas isikus, nii et lugeja saab peategelase sisemiste mõtete ja tunnete kohta teada teiste kaudu. Aga autor võib jutustajaks valida nii-öelda jumala vaatepunkti – siis näeb lugeja ühtviisi kõigi tegelaste sisse. 
Meie kooli kirjandusõpetaja käis seda juttu rääkimas Sloveenias Skofja Loka gümnaasiumis ja rääkis ka meie enda koolis. Siin on mõned lood, mis sündinud pildi põhjal. Igas loos on kaks lugu kahe erineva mina vormis ja seejärel seesama lugu n-ö jumala vaatepunktist. Ingliskeelsed lood on Sloveeniast, eestikeelsed Türilt. 
Loe lisaks: Õpetajate tutvumisreis Skofja Loka gümnaasiumisse

Meie kooli õpilased osalesid ka tänavu üle-eestilisel Tiina Tammani arvamuslugude konkursil. Kõigi lugude seas paistis silma ka meie kooli 10.b klassi õpilase Laura-Liisa Toodre kirjutis, mis pälvis ergutusauhinna. Palju õnne, Laura-Liisa!

Otsustasin
 
Otsustasin hakata õppima korea keelt. Sellise otsuse on vastu võtnud päris paljud inimesed ning neil kõigil on erinevad põhjused: muusika, mida nad kuulavad, on koreakeelne, sarjad ning filmid, mida nad vaatavad, on koreakeelsed, nad tahavad kunagi kas Lõuna-Koread külastada või koguni sinna kolida, nad tahavad lihtsalt mõnda uut huvitavat keelt õppida või kõik need põhjused üheskoos. Mina hakkasin õppima korea keelt selle pärast, et ma kuulan koreakeelset muusikat peaaegu iga päev ning vahepeal vaatan ka koreakeelseid sarju ja ma tahaksin ilma subtiitriteta aru saada, millest jutt käib. Muidugi tahaksin ma ka kunagi minna Lõuna-Koread avastama, kuid praegu jään ma muusika kuulamise ja sarjade vaatamise juurde.
Mitte ühegi keele õppimine pole lihtne, eriti kui seda üksinda, ilma õpetajata teha, kes ei paranda su kirja- ning hääldusvigu, aga enda jaoks õigeid materjale ja õppimismeetodeid kasutades on võimalik teha keeleõpe enda jaoks palju kergemaks ning lõbusamaks. Minu jaoks on hea harjutusviis lauludele kaasa laulmine, sest nii õpin ära nii sõna õige häälduse kui ka teen õppimise enda jaoks lõbusaks. Kuna ma õppisin enne sõnade hääldamist ära korea keeles lugema ja kirjutama, siis on mul võimalik laulusõnadest vaadata, mis sõna laulus kasutatakse, kui ma lihtsalt kuulates sellest aru ei saa. 
Keelte õppimiseks on internetis saadaval palju häid materjale ning leidub ka rakendusi, mis teevad õppimise kergemaks. Mina valisin korea keele õppimiseks rakenduse nimega Lingodeer, sest seal saab õppida nii lugema, kirjutama, kuulama kui ka hääldama ning seal õpetavad inimesed, kes päriselt räägivad korea keelt. Selle rakenduse juures meeldib mulle väga see, et selles ei kasutata mitte kõnesüntesaatorit, vaid räägivad päris inimesed, mitte nagu näiteks Duolingo (mis on ka keele õppimise rakendus) korea keele kursusel. Kui kuulad inimest, kes räägib oma keeles, on keele õppimine palju meeldivam ja kuidagi loomulikum protsess, sest nii tekib justkui dialoog kellegagi, kes on päriselt olemas. Keele vahendamine päris inimeselt päris inimesele. 
Ma ei ole aktiivselt õppinud juba umbes kuu aega, sest kooli ajal on raske motivatsiooni leida millekski muuks kui kodutööde tegemine, aga kavatsen varsti jätkata oma õpingutega. Isegi kui ma ei ole juba tükk aktiivsete õpingutega tegelenud, õpin ma siiski iga päev midagi uut, olgu see mõni uus ja huvitav sõna või lause või mõni grammatikareegel.
Minu arust on uue keele õppimine väga huvitav ning silmaringi avardav tegevus. Arvan, et kõik inimesed võiksid vähemalt ühe võõrkeele ära õppida. Vahet ei ole, mis keele, peaasi, et endale meeldib.  
Keeleõpe on lahe!

11. klasside õpilased lugesid läbi kaks Tšehhovi näidendit: "Kirsiaed" ja "Kolm õde". Eelmisel sügisel käisime Endla teatris vaatamas "Kolme õde" ja sel sügisel Ugalas "Kirsiaeda". Kui kõik lugemised ja vaatamised olid endasse ammutatud, palus õpetaja kirjutada. Teie ees on noppeid 11.b klassi arutlustest. Emad-isad-vanaemad-vanaisad, ehk lubab noor lugeja piiluda oma kirjanduse vihikusse - saate sisuka analüüsi osaliseks. (Pildid Endla ja Ugala kodulehelt)

Mõlema näidendi lõpus on põhimõtteliselt kõik masendunud. Nad kõik kaotavad midagi, olgu see armastatu, unistused, sõbrad, pere jne, sest elu on julm. Ka tänapäeval on printsiip ikka sama: meie ootused ei võrdu reaalsusega. Sellepärast lähevad inimesed tihti lihtsamat teed pidi.
– Hanna-Ly

Nad on siinse elu teinud endale talutavaks, kuigi mõtteis mõlgub neil ikkagi Moskva – Igatsus millegi järele, mida sa tead, et sa kunagi ei saa. Tegelased ei näita seda küll nii avatult välja, aga kõigil on omad mured: Maša pole oma meest kunagi armastanud, Irinale hakkab külge lööma arst Tšebutõkin, naine matab mehe lootused armastusest ja abielust kohe maha.
– Arelle

Üks peamisi omadusi, mis peaksid inimesel olema, et oma ideaale saavutada, on võime ohverdada kõik selle nimel. Kõik, mis õdedel on, on ettekujutus oma ideaalist või tulevikust, aga nad ise ei tee selleks mitte midagi. Andrei ja tema kolm õde kaotasid oma motivatsiooni ja järele jäi ainult unistus ideaalidest.
– Raiko

Tšehhov on oma näidendiga väitnud, et ainus viis elada normaalselt on teha tööd. Inimene, kes käib päevast päeva tööl, teab elust ja maailmast rohkem kui see, kes on sündinud, hõbelusikas suus. Nad ei ole näinud vaeva ja nad hindavad asju vähem. Inimesed, kes pole elus tööd teinud, hakkavad ka mingil määral tööd tegema, kuigi töölisklassile jäävad nad selles suhtes alla.
– Kevin 

Kolm täiskasvanud naist elasid koos, justkui oleksid nad üksteisest sõltunud. Nad ei suutnud tulla toime muutusega enda elus. Peale isa surma jäi nende jaoks kui aeg seisma. Õed raiskasid oma noorust provintsilinnas, olles võimetud oma elu paremaks muutma.
– Emma

Nii „Kirsiaia“ kui ka „Kolme õe“ tegelased on justkui transis. Kui inimesed ainult räägivad unistustest, aga midagi nende täitmiseks ei tee, siis nad ei taha nende täitumist. Realiseerimata unistused hävitab elu varem või hiljem ära. Kui sul pole plaani, hakkamist ja reaalset tahet midagi korda saata, siis ei juhtugi midagi.
– Tiina

Moskva, kuhu õed tahtsid minna, oleks olnud elu võimalus, aga ei oska öelda, miks, aga elu võimaluse käest laskmine neile meeldis. Lõpuks nad ei läinudki, sest kellel tuli vanus peale, kellel muud mured.
- Marcus

Mõlemad näidendid on näited sellest, kuidas inimesed tahavad head tulevikku, aga ei tee midagi, et see tulevik kohale jõuaks.
– Anders

Loetud raamatus räägiti palju oma unistustest, soovidest ja lootustest, kuid nagu ka päris elus, siis need kõik asjad ei saa täide minna. Kindlasti sõltub see sellest, kui väga inimene neid asju soovib või tahab. Näiteks „Kirsiaias” sooviti raha ja armastust, kuid need soovid ei tahtnud väga täituda. Elu on nagu lotomäng, ei tea kunagi, kas sa võidad selles või jääd vaesemaks. „Kolme õe“ Andrei käis ka lotot mängimas, kuid ōnn ei naeratanud ja jäi oma 200 rublast ilma.
– Sirle

Kogu näidendi jooksul unistasid õed kolida oma meelislinna Moskvasse. Seal olevat kõik peenem ja parem kui nende praeguses kolkas. Sellegipoolest nad ei astunud kunagi ühtegi sammu oma unistuste poole, vaid ainult rääkisid sellest kogu aeg. See unistus jäigi neile kättesaamatuks olematu tahtejõu ja enesedistsipliini pärast. Täpselt samad lood on ka tänapäeval inimestega, kes elavad oma unistustes ega taju praegust hetke.
– Sergo

Nende tegelaste ebaõnne või halva elu taga olid ikka ja jälle samad põhjused. Enamasti oli selleks nende ellusuhtumine. Nad ainult unistasid ja olid mugavusstoonis ning lootsid teistele asjadele, selle asemel et midagi teha.
– Andreas

Tegelastel hakkab oma eluga igav. Nad tahaksid aina midagi uut. See tekitabki tegelastes tuimust ja tüdimust. Nad jäävad ainult unistama ja kui tuleb aeg tegutsema hakata on juba liiga hilja.
– Jaagup

Tšehhovi draamad on valdavalt sünged ja veidi masendavad, kuid neis peitub reaalsus, mida on näha ka tänapäeval. Peale „Kirsiaia“ lugemist olin ma veidi segaduses, et miks seal midagi ei toimunud, kuid seda hiljem arutades, sain aru, et see ongi Tšehhovi draamade mõte. Mõlemas näidendis võib tähele panna, et tegelased on kurvad, nad on kinni oma unistustes ja loodavad, et tulevik on helgem ja kõik muutub, kuid reaalsus on see, et keegi ei tee midagi, et oma unistusi ja helgemat tulevikku saavutada. Minu meelest on mõlemad näidendid mõtte poolest väga sarnased, kummaski ei juhtu eriti midagi, aga kõigil on suured unistused ning lõpus pole midagi muutunud, miski pole paremini kui alguses.
– Kertu

Kui võrrelda Tšehhovit ja tänapäeva, siis tegelikult pole midagi muutunud. On kahte sorti inimesi: need, kes püüavad head tuleviku saavutada, ja need, kes elavad olevikus. Rikaste lapsed on tihti elukogemuseta inimesed, elavad olevikus. Paljud kuulsad ja rikkad inimesed on pärit vaesetest peredest, nad pürgivad hea tuleviku poole. Et nende lapsed ei peaks vaesust kannatama.
– Kameron

Tšehhov kirjutas tänapäevaselt ja need probleemid mida ta tol ajal käsitles ei ole kadunud kuhugi, need on just rohkem esile tõusnud paarisaja aasta jooksul. Sarnaneb tänapäevaga, et inimestel on teatud unistused ja eesmärgid, aga kui tuleb esimene takistus, siis antakse kergekäeliselt alla ega proovita uuesti alustada, sest “ma niikuinii ei saa seda.” Minu arusaama kohaselt on tegelikult tegemist tarkade ja haritud inimestega, aga nad ei saa aru või ei oska püüelda oma unistuse poole. Teos oli pigem lihtsam lugemine kui teksti lahti harutamine. Meeldib lugeda näidendit ja vaadata etendust, sest siis tekib tervikpilt loetust ja saab võrrelda peas tekkinud kujutlust.
– Karolin

Tšehhovi „Kolm õde” ja „Kirsiaed” annavad edasi kõik probleemid, mis olid 100+ aastat tagasi ning pole siiani kadunud: viitsimatus, õnnetu olemise, surma jne. Kõigest alati unistati, räägiti, planeeriti, kuid asjad ei jõudnud tegudeni, sest see jäi viitsimise taha kinni. Oldi alati pundis, kas õdede või emaga või kellega iganes, sest lahti laskmine oli tabu ning mingite ettekirjutiste pärast pidi asju tegema. Näiteks, abielluti abiellumise pärast, kuna pidi, mitte armastuse pärast.
– Mariette

Nad ei petnud isegi teisi nii palju kui iseennast. See lõpmatu loba oli vaid suitsukate, et varjata endas peituvat masendust ja hirmu tuleviku ees. Kõige keerulisem on alati teha esimene samm. Kui elada ilma seda sammu tegemata, siis pole elul mingit mõtet, sest sai jõua kuhugi. Ei tohiks oma elu matta täitumatute unistuste alla ning elada üks päev korraga.
– Henna

Nad lasid elul ennast petta, kuna neil ei olnud selle üle kontrolli. Sa oled ise loll, et ei liiguta kohe ennast – sellepärast ei läinudki keegi Moskvasse. Inimestele ei meeldi oma praegune elu – kõik tahavad seda muuta, kuid keegi ei tee seda.
– Samuel

Mis saab siis, kui inimene laseb kurjal enda üle võimust võtta, võimujanul end valitseda?
​
10. klasside õpilased lugesid William Shakespeare'i tragöödiat "Macbeth" ning arutasid võimujanu ja võimu kuritarvitamise teemadel. 
Heti-Anni vihikus oli lisaks sisukale mõttele ka illustratsioone. ​

Macbeth muutus üle aja võimuahneks ja hakkas arvama, et ta in ainuke, kes väärib trooni. - RZ

Kui leedi Macbeth teada sai, et inglaste väed tulevad, teadis ta kohe, et nad tulevad Macbethi troonilt kukutama ja riigi rahvale tõde kuulutama. Sellest tõdemusest läks leedi peast hulluks, sest ta teadis, mis juhtub, kui rahvas tapmiste ja reetmise kohta tõe teada saab. See näitas, kui nõrk on tegelikult inimloomus: leedi ei suutnud oma mõtlemist kontrolli all hoida ja tegi enesetapu. - AR

Leedile jääb igaveseks süütunne sisse selle eest, mida ta kuningale tegi. Leedi Macbeth räägib kõik unes olles arstile välja. - AR Arst ütles selle peale, et süda on tal raske koorma all ning et see haigus käib üle tema kogemuste ja et leedi Macbeth vajab arsti asemel hoopis preestrit. - LLT

Mees on kahepalgeline ja segaduses. Ta plaanib kurje tegusid ja soovib kõigile halba. ta ei võta teiste nõu kuulda, vaid elab üksinduses, kartes langeda. Nad naisega olid mõlemad auahned ja tahtsid kõrgemale kohale asuda. - HAT

11. klasside õpilased on end sel sügisel sisse lugenud "Tõe ja õiguse" sündmustikku - oktoobri alguses lugesime läbi I osa viimased laused ja 14. oktoobril sõitsime Vargamäele, et kõik see asi oma silmaga üle vaadata. Esialgu vaatasime ringi 19. sajandi hoonetes, seejärel ajasime rehe all juttu, siis otsisime üles kaevu ja sealt suundusime 20. sajandil ehitatud elumajja, kus igaüks sai ülesande, mille kallal pead vaevata. Sooritatud ülesande vastu sai igaüks ühe Tammsaare tsitaadi. 
Need imelised pildid tegi mittestatsionaarse õppe 11. klassi õpilane Emil ja õpetaja Aave, muljeid jagasid kõik. 
Õppereis Vargamäele sai teoks tänu Türi raamatukogu haridusprojektile. Aitäh, raamatukogu rahvas!

Lühidalt öeldes mulle meeldis see väike reis Vargamäele, sest raamatut lugedes tekkis mul oma kujutluspilt sellest paigast, aga kui nüüd ise kohal käisin ja nägin PÄRISELT, kus kõik aset leiab, olin üllatunud. Kõige enam meeldis mulle siiski see, et teie kui minu õpetaja rääkisite juurde ja andsite veel rohkem aimu Tammsaare elust ja tema loomingust.
 
Väga põnev oli peale lugemist käia kohapeal ja näha, milline see koht tegelikult välja nägi, minu enda ettekujutuses nägi see hoopis teistsugune välja. Mulle meeldis ka lugeda selle kohta, kuidas Tammsaare seda raamatut kirjutas. Tsitaat, mille sain on väga mõtleva panev ja mõnes mõttes ehk isegi seostus minuga: „Mina olin valmis oma armastuse pärast unustama kõik muu, aga tema võis armastada ainult siis, kui talle oleks jäänud ka kõik muu.“'
 
Mulle väga meeldis, huvitav oli kuulata Tammsaare elust ja tema tegemistest, sest ma pole tema kohta palju kuulnud. Tsitaat meeldis ka, selle mõistmine ja sellest täielikult aru saamine nõuab süvenemist, sest lihtsalt peale vaadates ei jõudnud mõte päris minuni.
 
Kohapeal olles tekkis kohe nagu film silme ette ning neid majas olevaid esemeid ja tööriistu vaadates sain ma rohkem aru, kui palju raskem oli vanasti praeguse ajaga võrreldes. Oli huvitav.
 
Koht ise ei olnud huvitav. Kõige huvitavam osa oli see, mis teie rääkisite maja sees. Mõtteid tekkis, aga talu on ikka ebahuvitav.
 
Mulle meeldis, kuidas kohale minnes oli tervet raamatut oli palju lihtsam ette kujutada, kuidas nad kunagi elasid ja millised raskuseid nad pidid ületama, eriti Krõõt.
 
Mulle isiklikult meeldis väljasõit tohutult. Tänu Vargamäel käimisele sain parema ülevaate Tammsaare mõttekäigust. Olen varem Vargamäed külastanud, ent teadmata, et asun Vargamäel. Kujutasin vaimusilmas raamatu tegevuspaika ette hoopis teisiti.
  
Tänu raamatule tekkisid pildid silme ette, kuidas need sündmused toimusid. Tunda oli, millised olid inimeste emotsioonid ning tekkis parem ettekujutus, kuidas tollel ajal inimesed elasid ja kuidas nad hakkama said. Kõige jubedam oli ette kujutada, kui kaugel pidid Krõõt ja Mari vee järel käima ning tekkis parem ettekujutus sellest pakust, kust Krõõt pidi üle ronima. Oli tore ning andis terviku tunde.
 
Kink, mis saime, oli väga huvitav. „Mis saab küll armastusest, kui ta ajab nõnda valetama!” On küll praegu arusaamatu, kuid tuleb päev, millal saabub selgus ning mõistmine. Igal asjal oma aeg.
 
 
Tänane õppereis viis nii füüsiliselt kui ja vaimselt ajas tagasi. See kõik tundub nii sürreaalne, et elustik selline oli. Et nii arenenud inimesed, kui meie praegu oleme, sündisid muldpõrandale ja tõid vett kaevust. Mulle meeldisid kõige rohkem muusemi seintel olevad tekstid, eriti see, mis rääkis Tammsaare suhetest teatriga. „Aga mees, kes pole õieti armastanud, pole nagu õige mees, sest ainult armastus on mehe mõõt.” Tsitaat on seotud tihedalt Vargamäe Andresega, kes ei osanud õigesti armastada ega seda välja näidata. Väga huvitavalt sõnastatud, millel on tõepõhi all. Tänan õpetajaid, et väljasõidu organiseerisid, oleksin seal viibinud lausa kauem.:)
 
 
Lause, mille sain, oli väga sügavamõtteline. Mulle meeldis see, et sain näha tegevuspaika, millest olin lugenud varem raamatust. Lisaks sain aimu, mida oodata järgmistest osadest, kui neid lugema hakkaks. Huvitav oleks tulla tagasi mingi aja pärast ja meenutada, kuidas on minu arvamus sellest kõigest muutunud.
 
 
Kõige meeldejäävam mõte oli see, et kui rasked need ämbrid olid ajapikku, isegi ilma veeta. Muidu väga meeldis see väljasõit, huvitav oli näha, milline see koht välja nägi võrreldes sellega, kuidas mina ette kujutasin.
 
Vargamäe tekitas olemise, nagu oleks raamatus sees. Õpetaja antud teadmised, milline oli Tammsaare elu nii Vargamäel kui Tallinnas ja Tartus, olid väga huvitavad ning andis tahtmise ikka Tammsaare teoseid veel ja veel lugeda. Kui raamatust jäi mulje, et Vargamäe on suur ja lai ning ka talumajad on suuremad kui tegelikkuses. Ekskursioon pani mõtlema selle üle, milline oli elu üle saja aasta tagasi.
 
 
Mulle meeldis väga majades sees käia ja uurida erinevaid asju. Väga tore oli ka ülesanne muuseumist küsimustele vastuseid otsida, sest see pani kõik asjadesse rohkem süvenema ja päriselt midagi õppima.
 
 
Väga veart kogemus. Tundub, et õpetaja on mõned korrad raamatut lehitsenud. Kiitus giidile!
 
Mõtlesin, et kuidas oli seal elada nende ajal. Kuidas nad kõik ilma privaatsuseta hakkama said ja kui tugev naine on Krõõt.
​

Täna peame õppeaasta lõpetamise aktust, sel puhul on jagab Oskar õppeaasta viimast tööd – luuletust.
11. klassid täitsid ühes kirjandustunnis lünki. Õpetaja peitis Ain Kaalepi luuletusest mõned fraasid ära ning ootas sinna õpilaste loomingut. Välja tuli tõsiseid ja humoorikaid mõtisklusi-luuletusi. Blogisse jõudis Karmeni looming, mis moodustab iseseisva luuletusena sisulise terviku. 
Vasakul on Karmeni luuletus, allajoonitud fraasid on lüngad, mille õpilane pidi täitma. Paremal on Ain Kaalepi originaal.