Mis saab siis, kui inimene laseb kurjal enda üle võimust võtta, võimujanul end valitseda?
​
10. klasside õpilased lugesid William Shakespeare'i tragöödiat "Macbeth" ning arutasid võimujanu ja võimu kuritarvitamise teemadel. 
Heti-Anni vihikus oli lisaks sisukale mõttele ka illustratsioone. ​

Macbeth muutus üle aja võimuahneks ja hakkas arvama, et ta in ainuke, kes väärib trooni. - RZ

Kui leedi Macbeth teada sai, et inglaste väed tulevad, teadis ta kohe, et nad tulevad Macbethi troonilt kukutama ja riigi rahvale tõde kuulutama. Sellest tõdemusest läks leedi peast hulluks, sest ta teadis, mis juhtub, kui rahvas tapmiste ja reetmise kohta tõe teada saab. See näitas, kui nõrk on tegelikult inimloomus: leedi ei suutnud oma mõtlemist kontrolli all hoida ja tegi enesetapu. - AR

Leedile jääb igaveseks süütunne sisse selle eest, mida ta kuningale tegi. Leedi Macbeth räägib kõik unes olles arstile välja. - AR Arst ütles selle peale, et süda on tal raske koorma all ning et see haigus käib üle tema kogemuste ja et leedi Macbeth vajab arsti asemel hoopis preestrit. - LLT

Mees on kahepalgeline ja segaduses. Ta plaanib kurje tegusid ja soovib kõigile halba. ta ei võta teiste nõu kuulda, vaid elab üksinduses, kartes langeda. Nad naisega olid mõlemad auahned ja tahtsid kõrgemale kohale asuda. - HAT

11. klasside õpilased on end sel sügisel sisse lugenud "Tõe ja õiguse" sündmustikku - oktoobri alguses lugesime läbi I osa viimased laused ja 14. oktoobril sõitsime Vargamäele, et kõik see asi oma silmaga üle vaadata. Esialgu vaatasime ringi 19. sajandi hoonetes, seejärel ajasime rehe all juttu, siis otsisime üles kaevu ja sealt suundusime 20. sajandil ehitatud elumajja, kus igaüks sai ülesande, mille kallal pead vaevata. Sooritatud ülesande vastu sai igaüks ühe Tammsaare tsitaadi. 
Need imelised pildid tegi mittestatsionaarse õppe 11. klassi õpilane Emil ja õpetaja Aave, muljeid jagasid kõik. 
Õppereis Vargamäele sai teoks tänu Türi raamatukogu haridusprojektile. Aitäh, raamatukogu rahvas!

Lühidalt öeldes mulle meeldis see väike reis Vargamäele, sest raamatut lugedes tekkis mul oma kujutluspilt sellest paigast, aga kui nüüd ise kohal käisin ja nägin PÄRISELT, kus kõik aset leiab, olin üllatunud. Kõige enam meeldis mulle siiski see, et teie kui minu õpetaja rääkisite juurde ja andsite veel rohkem aimu Tammsaare elust ja tema loomingust.
 
Väga põnev oli peale lugemist käia kohapeal ja näha, milline see koht tegelikult välja nägi, minu enda ettekujutuses nägi see hoopis teistsugune välja. Mulle meeldis ka lugeda selle kohta, kuidas Tammsaare seda raamatut kirjutas. Tsitaat, mille sain on väga mõtleva panev ja mõnes mõttes ehk isegi seostus minuga: „Mina olin valmis oma armastuse pärast unustama kõik muu, aga tema võis armastada ainult siis, kui talle oleks jäänud ka kõik muu.“'
 
Mulle väga meeldis, huvitav oli kuulata Tammsaare elust ja tema tegemistest, sest ma pole tema kohta palju kuulnud. Tsitaat meeldis ka, selle mõistmine ja sellest täielikult aru saamine nõuab süvenemist, sest lihtsalt peale vaadates ei jõudnud mõte päris minuni.
 
Kohapeal olles tekkis kohe nagu film silme ette ning neid majas olevaid esemeid ja tööriistu vaadates sain ma rohkem aru, kui palju raskem oli vanasti praeguse ajaga võrreldes. Oli huvitav.
 
Koht ise ei olnud huvitav. Kõige huvitavam osa oli see, mis teie rääkisite maja sees. Mõtteid tekkis, aga talu on ikka ebahuvitav.
 
Mulle meeldis, kuidas kohale minnes oli tervet raamatut oli palju lihtsam ette kujutada, kuidas nad kunagi elasid ja millised raskuseid nad pidid ületama, eriti Krõõt.
 
Mulle isiklikult meeldis väljasõit tohutult. Tänu Vargamäel käimisele sain parema ülevaate Tammsaare mõttekäigust. Olen varem Vargamäed külastanud, ent teadmata, et asun Vargamäel. Kujutasin vaimusilmas raamatu tegevuspaika ette hoopis teisiti.
  
Tänu raamatule tekkisid pildid silme ette, kuidas need sündmused toimusid. Tunda oli, millised olid inimeste emotsioonid ning tekkis parem ettekujutus, kuidas tollel ajal inimesed elasid ja kuidas nad hakkama said. Kõige jubedam oli ette kujutada, kui kaugel pidid Krõõt ja Mari vee järel käima ning tekkis parem ettekujutus sellest pakust, kust Krõõt pidi üle ronima. Oli tore ning andis terviku tunde.
 
Kink, mis saime, oli väga huvitav. „Mis saab küll armastusest, kui ta ajab nõnda valetama!” On küll praegu arusaamatu, kuid tuleb päev, millal saabub selgus ning mõistmine. Igal asjal oma aeg.
 
 
Tänane õppereis viis nii füüsiliselt kui ja vaimselt ajas tagasi. See kõik tundub nii sürreaalne, et elustik selline oli. Et nii arenenud inimesed, kui meie praegu oleme, sündisid muldpõrandale ja tõid vett kaevust. Mulle meeldisid kõige rohkem muusemi seintel olevad tekstid, eriti see, mis rääkis Tammsaare suhetest teatriga. „Aga mees, kes pole õieti armastanud, pole nagu õige mees, sest ainult armastus on mehe mõõt.” Tsitaat on seotud tihedalt Vargamäe Andresega, kes ei osanud õigesti armastada ega seda välja näidata. Väga huvitavalt sõnastatud, millel on tõepõhi all. Tänan õpetajaid, et väljasõidu organiseerisid, oleksin seal viibinud lausa kauem.:)
 
 
Lause, mille sain, oli väga sügavamõtteline. Mulle meeldis see, et sain näha tegevuspaika, millest olin lugenud varem raamatust. Lisaks sain aimu, mida oodata järgmistest osadest, kui neid lugema hakkaks. Huvitav oleks tulla tagasi mingi aja pärast ja meenutada, kuidas on minu arvamus sellest kõigest muutunud.
 
 
Kõige meeldejäävam mõte oli see, et kui rasked need ämbrid olid ajapikku, isegi ilma veeta. Muidu väga meeldis see väljasõit, huvitav oli näha, milline see koht välja nägi võrreldes sellega, kuidas mina ette kujutasin.
 
Vargamäe tekitas olemise, nagu oleks raamatus sees. Õpetaja antud teadmised, milline oli Tammsaare elu nii Vargamäel kui Tallinnas ja Tartus, olid väga huvitavad ning andis tahtmise ikka Tammsaare teoseid veel ja veel lugeda. Kui raamatust jäi mulje, et Vargamäe on suur ja lai ning ka talumajad on suuremad kui tegelikkuses. Ekskursioon pani mõtlema selle üle, milline oli elu üle saja aasta tagasi.
 
 
Mulle meeldis väga majades sees käia ja uurida erinevaid asju. Väga tore oli ka ülesanne muuseumist küsimustele vastuseid otsida, sest see pani kõik asjadesse rohkem süvenema ja päriselt midagi õppima.
 
 
Väga veart kogemus. Tundub, et õpetaja on mõned korrad raamatut lehitsenud. Kiitus giidile!
 
Mõtlesin, et kuidas oli seal elada nende ajal. Kuidas nad kõik ilma privaatsuseta hakkama said ja kui tugev naine on Krõõt.
​

Täna peame õppeaasta lõpetamise aktust, sel puhul on jagab Oskar õppeaasta viimast tööd – luuletust.
11. klassid täitsid ühes kirjandustunnis lünki. Õpetaja peitis Ain Kaalepi luuletusest mõned fraasid ära ning ootas sinna õpilaste loomingut. Välja tuli tõsiseid ja humoorikaid mõtisklusi-luuletusi. Blogisse jõudis Karmeni looming, mis moodustab iseseisva luuletusena sisulise terviku. 
Vasakul on Karmeni luuletus, allajoonitud fraasid on lüngad, mille õpilane pidi täitma. Paremal on Ain Kaalepi originaal.

Kunagi kirjutas üks õpilane mulle tagasisideks, et kirjanduse tund on nagu karussellisõit, pärast mida ta jäi mõttesse, et mis see nüüd oli. Õnneks sai tema selgitusest lisaks lugeda, et see sõit talle meeldis, mitte ei ajanud südant pahaks. 
Aga nüüd, seoses eesti kirjanduse olümpiaadi ettevalmistusega sain ma ise kogeda tõelist karussellisõitu! Küsisin tüdrukutelt, kas sõidame, ja nad lükkasid sellise hoo sisse, et see hoiab käimas veel tükk aega. 
Meie kooli kirjandusblogi Oskar (muide, Tammsaarel ja Kivirähkil, kelle elu ja loomingu tundmise peale see olümpiaad oli, on kahepeale kaheksa Oskarit; see arv võib veel muutuda) pakub nüüd lugemiseks esimese eesti kirjanduse olümpiaadi võitjate ja ühtlasi ka sellele karussellile hoo sisse lükanud Mia-Maria, Meliina ja Kai-Melli enda muljeid ja mõlgutusi.
Järgmise olümpiaadi autorid on Jaan Kross ja Krstiina Ehin ja mul on õpilastele küsimus: kes seekord minuga sõitma tuleb?
​õp Beekmann

​Mia-Maria: Uus armastus lugemise vastu
 
Ütlesin juba novembris oma tiimikaaslastele, et tõotab tulla huvitav talv, ja nii see oligi. Olümpiaadil osalemine ja selleks valmistumine äratas minus mingil määral uuesti armastuse lugemise vastu. Avastasin õppimise käigus enda jaoks paar sellist teost, mis on saanud mulle väga südamelähedaseks ja mida tahan juba tulevikus veel ja veel lugeda. Eesti kirjandust jään lugema ja propageerima ka edaspidi, olen juba välja otsinud järgmised eesti kirjanikud, kelle loominguga kavatsen tutvuda. 
 
Alguses tekitas meie sõjaplaan minus korralikku hirmuäratust (iga nädal 1–2 raamatut läbi lugeda??), kuid iganädalased kohtumised selleks, et loetut analüüsida, kujunesid üheks mu selle aasta lemmikharjumuseks. Pean mainima, et kui pole suurt huvi lugemise vastu, siis ei tasu kindlasti sellist asja ette võtta, sest meie ettevalmistus oli väga-väga põhjalik. 
 
Mu tiimikaaslased – kõige tublimad ja innukamad inimesed, keda ma tunnen. Nendega koos õppimine ei tundunud nagu mingisugune kohustus, hoopis vastupidi. Kõige suurem austus ja tänu kuulub aga muidugi meie juhendajale Averonikale, kes hoolitses selle eest, et me teaksime väiksemaidki infokillukesi Tammsaare ja Kivirähki elust ja loomingust. Ta viis meid (oma vabast ajast!) muuseumitesse ja teatrietendustele, otsis meile kirjandusteadlaste tekste lugemiseks ja ka erinevaid teemakohaseid raadiosaateid kuulamiseks, mis kujunesid nii mõnegi mu õhtuse jalutuskäigu taustamuusikaks. Lisaks luges ta muidugi läbi kõik need romaanid, jutustused ja näidendid mis meiegi. Ilma tema ja rühmakaaslaste motiveerituseta poleks sellest olümpiaadist midagi välja tulnud. (Pildil Meliina ja Mia Tammsaare majamuuseumi ees Kadriorus Koidula tänavas.)
 
TL; DR: lugege eesti kirjandust, see on palju huvitavam, kui pealtnäha paistab, ma luban! 

 ​Meliina: Sai nutta ja sai naerda
See oli nagu eile, kui õpetaja Beekmann meilt küsis, kas oleme valmis end kirjanduse olümpiaadi maakondlikul voorul proovile panema. Tol hetkel ei mõelnud ma sellest suurt midagi, kirjandus mulle meeldib ja Tammsaare ning Kivirähk ka. Lugesime „ettevalmistuseks“ (jutumärkides sellepärast, et võrreldes vabariikliku ettevalmistusega oli see köömes) paar artiklit, kuulasime mõned raadiosaated ja see oligi kõik. „Läheb nagu läheb,“ mõtlesin ma. Seda enam oli meie üllatus suur, kui saime teate, et oleme edasi kutsutud vabariiklikusse vooru! Nüüd oli aeg PÄRISELT vaeva näha. Kuna keegi meist pole mütsiga lööja tüüpi, panime paika plaani: hakkame lugema! Plaan iganädalaselt lugeda üks või mitu teost tundus alguses hirmutav. (Pildil Mia ja Meliina KUMUs VAT Teatri  "Juuditi" eel.)

Ning tõsi, algus oligi raske, ei tahtnud kuidagi vedama saada (pärast ei saanud pidama). Oma reedesed päevad veetsime peale kooli ikka ja jälle klassis 112, arutades ja muljetades äsja loetud teoste kohta, klassikaaslased kutsusid seda naljatades ka „pärastlõunaseks lugemisklubiks“.  Muidugi oli hetki, kus mõtlesin, et enam tõesti ei jaksa, kuid mõte sellest, et tegemist on tiimiüritusega ning kõigi panus loeb, motiveeris mind. Samuti oli meiega äärmiselt positiivset energiat süstiv õpetaja, kes oli sellel teekonnal meie kõrval ning meid muuseumitesse ja teatritesse vedas, ta oli osa meie tiimist.  „Te olete ilusad, targad ja tublid“ – need sõnad jäävad mind saatma pikaks ajaks, sest neid lausus õpetaja Beekmann meile enne võistlustulle astumist. Närvid olid laes!

Olümpiaad ise oli viktoriini vormis ning läks kiiresti, meie kolmikus ei mingeid lahkarvamusi, kõik sujus. Siiski arvasime peale lõppu, et meil läks enam-vähem. Kui kord oli autasustamise käes ning kuulsime, et võitjate punktisumma oli teise koha omanikest ligi kümne punkti võrra suurem, olime üllatunud: vau, keegi on päriselt nii taibu?! Mina ja Mia lootsime salamisi kasvõi kolmandat kohta, kuna tahtsime endale väga Maarja Vaino kommentaaridega „Juuditit“, kuid, kui kolmanda koha tiimina ei kutsutudki ette Türi ühisgümnaasiumi, olime pettunud. Aga siis… nagu välk selgest taevast, kutsuti meid ette kui võitjad!! Sõnadest jääb väheks selle hetke kirjeldamiseks, aga mul oli teadmine, et kõik see – higi, veri ja pisarad – tasus end ära. Olime veel pikka aega afektiseisundis.
​
See oli täiesti uskumatu teekond ning ma ei kahetse absoluutselt, et loovutasin mõned-kümned õhtud väljas tšillimist raamatulugemisele. Kõik see, teoste vahel seoste leidmine ja nende analüüsimine, andis mulle väärtusliku kogemuse, arendas mu mõttemaailma ning pani ka ümbritsevat teise pilguga vaatama. Võtan selle teekonna kokku Kivirähki „Maailma otsas“ tegelase Vooremäe sõnadega: sai nutta ja sai naerda.

Kuna Kai-Melli oskas selle sõidu ajaks haigeks jääda, jäi ta Tammsaare majamuuseumist ja "Juuditist" ilma. Siin on Mia ja Meliina Tammsaare kirjutuslaua taga, lugemas kirjaniku viimaseks jäänud teksti. Selle laua taga kirjutades Tammsaare suri.

Kai-Melli: Mõtle, kui Tammsaare vaim oli ka seal saalis kohal?
Suvel ütlesin oma kolleegile jutu käigus, et mina küll kõiki “Tõe ja õiguse” 5 osa läbi ei plaani lugeda. Olin ju juba 1. osaga päris korralikult higistanud. Tundub, et neid sõnu kuulis kuskil taevas pilve peal pikutav Pearu, kes nagu kiuste mõtles, et susi, söögu see blond oma sõnu. Ehk siis…Eesti Emakeeleõpetajate Selts otsustas sellel õppeaastal esmakordselt korraldada kirjandusolümpiaadi. Eelvoor toimus novembris ning olümpiaadi teema keskpunktis olid Kivirähk ja Tammsaare (jah, ma tean, neil on kahepeale ainult mingi paar raamatut ilmunud, mingist loometöö produktiivsusest ei saa siin juttugi olla). Kui õpetaja mind osalema kutsus, olin puhtast uudishimust ja kergest sportlikust huvist üsna kohe nõus, aga ega ma toona siis teadnud, millele alla olin kirjutamas. (Pildil teatri- ja muusikamuuseumis, kus Kai-Melli pigistab Kivirähki tekstidest välja viimast.)

Eelvoor oli jõhker ja see ajas mind nii kohutavalt närvi. Meil oli vastamiseks vaid pool tundi, kuid küsimusi oli matsakalt palju ning need olid mahlaselt pikad. Pärast 10 sekundit oli seega siis 30 minutit möödunud ja mulle ei meeldinud see tunne, mida pärast tundsin. Tungiv soov kogetud tunnet tulevikus vältida saigi sütitavaks, kui saime tiimiga teada, et pääsesime vabariiki.

Milline näeb välja üks kordamisprotsess? Tõenäoliselt peaksid mingid materjalid läbi töötama, hea oleks, kui midagi ka meelde jääks ning kõigele lisaks pakuks boonust ka see, kui kogu protsess pole hirmus vägistamine, vaid ses leidub ka midagi nauditavat. Tiimi ja õpetajaga valjult mõtteid mõlgutades jäi kõlama mõte, et käega lööma minna nagu ei tahaks. Mõte jäigi õhku ning õhtul leidsin enda postkastist kirja, kus seisis õpetaja ettepanek alustada sõjaplaaniga ehk selmet omaette kuskil põlve otsas miskit läbi närida, teeksime seda ühiselt ja struktureeritult. Ma olin kohe käpp.

Milles seisnes sõjaplaan? Ladusime ritta kõik Tammsaare ja Kivirähki teosed ning panime paika kindlad kuupäevad, mis ajaks miski läbi loetud peaks olema. Enamasti siis ühe nädalaga üks raamat, mida reedeti lahkasime. Lahates ei piirdunud me vaid maksa, neerude ja südamega (loe: faktiteadmistega), vaid kaevusime sügavamale, üritades lahti mõtestada ka näiteks ajastut, millal raamat kirjutatud oli. Kui loetu hulk oli juba piisavalt suur, saime hakata teoste vahel paralleele tõmbama. Selline lähenemine oli vajalik kindlustamaks, et me ei ralli raamatust lihtsalt läbi, vaid päriselt üritame mõista, kas me saime aru, mida just lugesime.

Ühel hetkel sai Tammsaarest väga siiber, no päris ausalt kohe. See polnud isiklik. Lihtsalt, kui sa sööd korraga ära 3 liitrit jäätist, siis ühel hetkel tuleb lihtsalt piir ette. Õnneks lülitusime peagi Kivirähki lainele. Kivirähk oli täielik nauding. Ma armastan ta tegelasi, huumorit, lauseid, sõnu, tähti ja seda, et ta suudab enda loodud fantaasiamaailma müüa mulle maha reaalsusena. Kui algklassipläkutajana pidasin enda lemmikraamatuks pikalt raamatut “Sirli, Siim ja saladused”, siis vanemana on see asendunud raamatuga “Mees, kes teadis ussisõnu”, mida olen nüüdseks lugenud kolm korda. Ainus raamat, mida olen rohkem lugenud, on ilmselt majandusõpik.

Kuigi ettevalmistusperiood oli rohkem kui 4 kuud pikk, osutus intensiivseimaks lugemisajaks koguperioodist ikkagi viimane nädal. Selleni viis ilmselt minu kohati idiootne põhimõte. Nimelt otsustasin, et ma ei saa mitte kellelegi toetuda ja et pean ise kõik vajalikud raamatud läbi lugema. Asi polnud minu tiimiliikmetes, vastupidi, paremaid tiimiliikmeid oleks olnud raske soovida, vaid ma lihtsalt tahtsin kindel olla, et ma teen omalt poolt kõik võimaliku ja olgem ausad, ma vihkan seda tunnet, kui küsitakse midagi, mida ma ei tea. Eriliselt tülgastav on see tunne siis, kui sa oled selle küsimuse peale varem mõelnud, aga oled olnud liiga laisk, et sellele vastust leida. See oli täielik saatan mu elus, aga tavaliselt tulid need „küsimused” mu juurde siis, kui üritasin magama jääda. Kui ma ei suutnud vastust oma peas välja mõelda, tõusin voodist, lonkisin arvuti juurde ning avasin oma faili. Liiv on vist kunagi öelnud, et kui sa ei vaevu pähe saabunud riimi kohe paberile kandma, siis sa pole tõeline luuletaja. Võib-olla ma valetan.

Ja siis ta jõudiski kätte, tiim Türist astus peale Raeapteegi külastust sisse GAGi ustest. Algas RAGNARÖK**. Tagasivaatlik ülevaade: 100 sõna minutis, 30 tiimi, 20 küsimust, 4 kastmeta praadi, 4 tundi und, 3 kohtunikku, 2 muhedalt olijat ja 1 meeleheitlikult pastakat klõpsutav käsi; esimene küsimus oli latakas näkku, aga siis hakkas juba sujuma; igale küsimusele vastust oodates pigistasin kas Mia õlga või Meliina jalga; sosistades karjumine; peaaegu hea poker face, mis langes siis, kui võitjatena hüüti välja TÜG.

Üks viimane mõte. Mõtle, kui Tammsaare vaim oli ka seal saalis kohal? Sest nagu, kus mujal oleks ta pidanud olema?
​
* Nii tervitati meid registreerimislauas: teie olete meeskond Türist; muidugi jääb see fraas meie inside-naljaks ka edaspidi.
** See lõppvoor oli üks suur lahing meie ning eliitkoolide vahel ning sellele järgnev üks maailmalõpp. Maailmalõpp sellepärast, et olen ülemõtleja ja -muretseja ning panen tihti asjad kummalisse konteksti, kus on kas kõik või mitte midagi.

Piltidele selgituseks
- Käisime paar päeva enne olümpiaadi Draamateatris vaatamas Kivirähki juubeliks tehtud "Keiserlikku kokka". Enne teatrit käisime teatri- ja muusikamuuseumis ja astusime läbi ka Jaan Krossi vastavatud skulptuuri juurest, ilma et me oleks sel päeval teadnud, et järgmise olümpiaadi teema on Jaan Kross ja Kristiina Ehin. Aga me ise mõtlesime sellele, et kindlasti on Jaan Kross...
- Meie meeskond enne olümpiaadi algust...
- ...ja pärast võitjate väljakuulutamist. 
- Ja siis jäi veel rongini just parasjagu nii palju aega, et käia läbi ka Tammsaare skulptuuri juurest. Muide, nende kahe skulptuuri autor on üks ja sama kujur, Jaak Soans. 

Käisime 16. märtsil Pärnus Endla teatris vaatamas Antun Tšehhovi näidendi põhjal lavastatud etendust "Kolm õde" (lav Ingomar Vihmar).
Oskar pakub lugeda tagasiteel kodu poole bussis kirjutatud esimesi muljeid.

Mulle meeldis etendus. Mulle meeldis kujundus, näitlejad ja nende kostüümid. Mind peaaegu veendi selles, et ma näen laval 20. sajandi alguse Venemaad. Samas oli mõnes mõttes keeruline seda vaadata. Ma tean, et see näidend on oma olemuselt komöödia – ja päriselt naljakaid hetki oli seal ka –, aga minu jaoks tundus see kõik, mis laval toimus, väga raske ja vaevaline vaadata. Minu arvates ei saanud keegi neist lõpuks oma Moskvat ja see oli üsna masendav. Samas pani nii näidendi lugemine klassis kui etenduse vaatamine saalis mõtlema, et kui sa midagi väga tahad ja igatsed, siis ainult unistamisest ei piisa, vaid tuleb päriselt tegutseda. - Iti
 
Meeldis väga tegelaste konstantne suhtlus ja iga tegelase eripära. Pause, kus tegevust ei toimu, oli väga vähe. Sellepärast ei olnud see igav ja kannatas vaadata igat minutit. Tegevus käib palju aega tagasi, kuid on palju asju, mis pole muutunud, tuues võrdlusi meie tänapäeva ellu. Nt. inimesed ei ole rahul, kus nad on, ja tahavad ära, eemale, kolida ja unustada, uut elu alustada. - Mathias
 
Mulle jäi silma see, et näidendit oli nimetatud kirjelduses komöödiaks. Kuid jutu põhjal ei olnud seal mitte midagi naljakat. Komöödia oli pigem naeruvääristamise kontekstis – naeruvääristati suhteid, kõrglassi elu, töötamist? Komöödiat väljendus aga näitlejate enda tegevustes (väikesed liigutused, näoilmed jms) – kui teema oli tõsine, ajasid nad publiku naerma. - Sandra Elisee
 
Etendus oli väga põnev ja mõtlemapanev, oli head nalja ja väga head näitlejad. Väga toredasti oli kokku pandud tänapäevane riietus ja tekst vanema aja riietuse ja kontekstiga. Kuidas nad lõpus rääkisid oma kannatusest, kuidas tulevased põlved tänu nende kannatustele saavad elada paremas maailmas. Seda saab ka nüüd võrrelda, kuidas kunagi eestlased võitlesid vabadusvõitluses ja nemad kannatasid ning andsid oma elu, tänu sellele on ka meil rahu ja parem elu kui kunagi varem. - Käroliina
 
Näidend kõnetas meid väga, kuna nüüd on meil kui abiturientidel aeg oma Moskva poole pürgida. Meile meeldis, eriti see must komöödia, läbi mille Tšehhov omaaegset ühiskonda kritiseeris. - Mia ja Meliina
 
Mulle jäid eredalt meelde Olja lõpusõnad, kus ta kurtis raske elu üle... Loomulikult on elu ka siis raske, kui selles seisneb tegevusetust. Tühi elu muudabki olukorra keeruliseks. - Minna
 
Etendus oli segadust tekitav, ei saanud hästi alguses pihta, milles on etenduse point, kuid mida rohkem edasi, seda rohkem hakkas nagu etenduse sisu kohale jõudma. Ütleks, et tegu oli sügavamõttelise lavastusega. - Elsa
 
Mõte, mille kaasa võtan, on see, et kui sa oled Moskvas, siis sa ei märka seda enam.  - Sandra P

Minu keel
Sandra Elisee Juhkam
Võiksin sellel teemal rääkida keeltest, mida oskan – ma oskan inglise keelt, vene keelt (lugemistasandil) ja eesti keelt. Kuid see info on täiesti tühine, sellel pole sisu. Mul on väga palju erinevaid keeli ja võin öelda, et minu keeled näitavad minu iseloomu. 
Minu üheks keeleks on minu enda eesti keel. Eesti keel on igal inimesel erinev – see võib oleneda vanusest, soost, mõtteviisist, elukeskkonnast, keeleoskusest ning paljust muust. Minu eesti keel on noortepärane ja see jaguneb mitmeks erinevaks liigiks. Ma kasutan palju slängi, võõrsõnu, moodustan oma lauseid ning väljendan neid omamoodi. Eriti palju suhtlen ma teistega internetis. Minu keel on internetis täiesti erinev minu suhtluskeelest – see tundub väga tuim ja ükskõikne, sest kasutan väga tihti lühendeid, kirjutan väga napisõnaliselt ja ei kasuta eriti emoji’sid. Nii on lihtsam kirjutada, kuid jätab lugejale teisel pool ekraani vale üldmulje. Minu keel oleneb ka sellest, kellega ma räägin – sõpradega räägin ühes eesti keeles, õpetajatega teises.
Mõeldes minu keeltele, on mul ka tantsu- ja laulukeel. Tantsukeel ei koosne sõnadest, vaid liigutustest. Iga väike nüanss liigutuse tegemiseks on näiteks ühe tähe vääriline tähestikus – kui väikesed nüansid kokku panna, saad terviku liigutuse ehk sõna. Liigutusi saab omavahel siduda, nagu ka sõnu lauseteks. Kui liigutustele panna taha muusika, muutub see jutustuseks. On olemas taust, mis annab meeleolu, liigutused, mis seletavad sisu – täpselt nagu ka kirjutatud jutuga. Ma ütleks ka, et tantsukeelega on võimalik rääkida muusikaga, sellega end sidudes ja seda hästi kuulates, just nagu kõnekeele kaudu inimesega.
Laulukeel koosneb meloodiast. Meloodia kokkusobitamiseks on vaja noote, mida saab siduda taktimoõõdu abil. Igat tähte iseloomustavad noodid, iga takt moodustab lause muusikas. Tervikteos koosneb erinevatest osadest ning vormidest, mis annavad kokku loo. Lauluga saab luua samuti jutustusi, kus sisu saavad seletada sõnad või siis meloodiajupid ja rütm. Minu eesti keel, tantsukeel ning laulukeel on väga sarnased, sest keele struktuur on kõigil sama. 
On veel üks keel – mõttekeel. Kui ma mõtlen, räägin ma oma peas nii, et teised seda ei kuule. See on imekeel. Tavaliselt saab kellegi keelt kuulda või näha, kuid seda mitte. Mõttekeel on iga inimese privaatne keel. Sellel pole piire, reegleid, see on nagu kosmos, mis on meie peas - selles asuvad galatikad, mis koosnevad maakeradest. Maakeradel on omakorda oma elu, seal võib olla lõpmatu arv ükskõik milliseid olendeid, keda me kunagi näinud pole, kuid võime ette kujutada. See on alateadvus, mis on meie mõttekeeles. Kuid mõttekeel on meie kõikide teiste keelte alus, tänu sellele suudame rääkida teistes keeltes. Mõttekeelt on vaja, et luua koreograafiat, et luua sõnu, et luua meloodiat ning teha valmis oma lugu. 
Minu keelteks on eesti keel, tantsukeel ja laulukeel. Need põhinevad minu mõttekeelel. Ilma mõttekeeleta poleks minu keeli ega ka minu iseloomu, minu erilisust. Ma oleks tühine, igav ja mõttetu, minus poleks pointi. Minu keelte struktuur on samasugune – miski sümboliseerib tähte tähestikus, miski lauset tervikus ning lõpuks valmib lugu.
​
​
Minu valikud minu keele kujundajana
Kai-Melli Kapten 

Ma libastusin täna hommikul oma tänava otsas, olles teel kooli. See ei olnud selline pääsukese laadis libastumine, kus pulss käiks korra 180 peal ja kätega agressiivseid ringe tehes suudaks tasakaalu säilitada, vaid olin omadega jääl enne, kui olin jõudnud lõpetada algselt plaanis olnud appi, lõpetades selle hoopis aiga. Selmet veenduda, kas kondid terved ja lumi endiselt valge, hakkasin hoopis paaniliselt ringi vaatama, sest, issand jumal, mõtle, kui keegi nägi. Pärast pooleminutilist piidlemist leidsin oma väärikuse ning jätkasin südamerahus teed, sest mida pole tunnistatud, seda pole ka toimunud. Sinikad jalal? Ah, tead, eile sai poksitrennis end välja elatud.
Lähtumine teiste arvamusest on paratamatult inimese elustiili valikute osa, tahtlikult või alateadlikult. Kui olen koolis, ümbritsetud õpetajatest, jälgin oma kõnepruuki ning kui õpetaja poole pöördudes tuleb üle huulte lipsamisi sina, siis enne, kui end parandama tõttan, jälgin reaktsiooni. Samas sõpradega mõnel sütitaval teemal rääkides, kipun oma lauseid alustama kerge tra-ga. See on häälikute kooslus, mis suudab väljendada negatiivseid tundeid pikki ja krõbedamaid sõnu kasutusele võtmata. Erinevates seltskondades ja olukordades keelega katsetamine ja selle piiride kompamine annavad mulle mu keeletunnetuse, mida alateadlikult alati järgin, isegi kui pean selle saavutamiseks vahel tunnistajate silme all kukkuma. See pole alati mõnus, vaid peaaegu kogu aeg piinlik, aga samas efektiivselt meeldejääv.
Üks asi on keeletunnetus, teine on meie valikud. Kui tuntakse, et paremaks sulandumiseks massi oleks kasulik ropendada, lõpetada iga küsimus vä-ga või kasutada suuliselt moodsaid lühendeid, võiks see tähendada seda, et kui kõndida kooli ja inimesed sinu kõrval mitte ei kõnni, vaid roomavad, teeksid seda ka sina. Samas, kui kasutada keerulisi sõnu vaid selle eesmärgiga, et endast tarka muljet jätta ja iga oma vea peale vabandada, tähendaks see, nagu kõnniks kooli varustusega, mis koosneb jalas olevates naglidest, peas olevast kiivrist ja igaks juhuks käes olevatest suusakeppidest. Kumb nüüd siis parem on? 
Mu keel on elav olend, ta koht pole puuris, ta võtab erinevaid kujusid, ta käib eri radu pidi. Kusjuures täna õhtul libastusin ma taas jääl. Selle asemel et hommikust stsenaariumit korrata, tõusin lihtsalt püsti ja hakkasin naerma. Iga keel on väärt, et tema säilimise ja arenemise eest kukutaks, sest ainult nii saabki üks keel eksisteerida. 

Keelemeister
Mae Treve

Mis on keel? Ta on puu, mis elab sügaval metsa sees, kus asub tema kodu. Ta on puu, mida pole kerge murda. Juured ulatuvad tal sügavalt maasse ning oksad seisavad tugevalt ja uhkelt. Mõned lehed on tuul küll eemale puhunud, mõned on jõudnud kaugemale, teised lähemale oma puujuurtele.
Nii on sündinud meie keel. Ta on midagi, mis on meie hingele toonud soojust ja lähedust. Ta lõhnab tuttavate rabade, soode ja metsade järele. Paneb meid purjetama merele, mis on täis kauneid hetki. Aga ta on ka miski, mis eksleb igal pool meie ümber – üle merede, mäetippude, mööda teid ja kõnniradu. Ta on midagi, mis ei jäta meid iialgi maha.
Keeled peavad pidevalt sõda. Nad ei taha olla nagu mõned nende naaberkeeled, kes karmi tuule tõttu on kaotanud sõja ja langenud lehtedena maapinnale. Maha jäetud ja unustatud. Nad võitlevad selle eest, et nende saatus poleks sama. Nad võtavad teistelt keeltelt üle kõike seda, mis kannavad nende nime, ning krabavad kokku endale nii palju maa-ala kui võimalik. Nad on veidi ahned, aga eks nad teevad seda ju selleks, et ellu jääda. Nende näljased suud on avatud kõige vastu, mis Maa neile pakub. Rikkust ja tuntust. Ning niimoodi võib kõik muu ununeda. See on aga ohtlik, sest sellel on võim süttida tule meie sees, mis võib tekitada maailmas kaose. Meie keeled, mida me igapäevaselt kasutame, võivad põhjustada metsade põlenguid, üleujutusi, mis omakorda kõik põhjustavad hävingu. Päike upub aeglaselt pilvemerre. Maailm ei riku iseennast, vaid meie, ühiskonnana, oma sõnadega.
Selle asemel peaksime kasutama oma keelt mitte millekski, mis toob äikesetormi ja vihma, mis uputab meid täielikult, vaid hoopis värvirikkama maailma maalimiseks. Meie keel võib olla sama õrn kui võilill, mis tantsib tuule käes. Nii särav nagu päike ühel suvepäeval. Midagi, mis paneb meie südame kiiremalt põksuma. 
Me pole sündinud kasutama oma keelt relvana. Seda me õpime maailmalt. Aga selle asemel õpime olema piisavalt kannatlikud, et mõista tuule sosinaid, olla kooskõlas metsa peenete lauludega, osata tõlgendada jõgede vulinat ja mõista iga päikese sädeme tähendust. Saada keelemeistriks, kes teab, kuidas luua ilu ja mitte koledust on tõeline kingitus, mida omada. See peaks olema keelte tegelik eesmärk, aga me pole veel sellega päris lõppu jõudnud.
Lootust on ikka veel, sest tüvi seisab tal ikka tasaselt metsas maa sees, nagu sujuvalt voolav oja, vahel kostab vaid üksikuid voolumürinaid. Ta tuleb kui lainetena, kõikide oma tõusude ja mõõnadega. Kibemagus  – see on meie keel.



Minu keel
Iti-Kärt Nursi
Istun maha ja hakkan mõtteid keerutama, vaikselt enda peas arutlema. Mõtlen, mida tähendab minu jaoks minu keel ja mis asi see minu keel üldse on. Minu emakeel on tilluke, aga grammatika ja sõnavara poolest väga eriline. Keel, mida ma iga päev enda ema ja vennaga, sõpradega, kassi ja koeraga räägin, on mulle tähtis ning tal on mitu eriilmelist tahku. Ma ei keskendu sellele mõttele tihti, kuid tean, et minu keel on osa minu rahvast ja riigist. Minu keel on osa minust. Tundes oma keelt, tunnen ma ka iseennast.
Minu keel on Saaremaa niitude kastesed süled ja lennud mesipuu poole. Selles keeles ja sellest keelest on kirjutatud tohutul hulgal laule, mis on iga eestlase südamesopis peidus. On selliseid, mis lihtsalt püsivad meil meeles ning me mõtleme neist. Mõned neist saavad esitatud iga aasta jaaniõhtul ja külapeol. Teised aga on meie rahvale nii tähtsad, et nende lugude austuseks koguneme iga viie aasta tagant laulukaare alla ja laseme muusikal end kanda. Minu emakeeles kirjutatud lüürika on eriline ning tekitab minus tunde, et olen osa oma keelest ja keel on osa minust. 
Minu keel on Lydia Koidula ja Kristjan Jaak Petersoni isamaaline luule. Need kaks esimese ärkamisaja poeeti on rahvusliku luule kujundajad ning nad on enda luuletustes kasutanud kõige paremat ja kõlavamat eesti keelt. Ma tunnen suurt uhkust, et need imetegijad on kirjutanud minu keeles ning ma saan neid pärle iga päev arusaamises lugeda. Nende luule on nii ehe, et ma suudan panna end nende olukorda ja elada kirjeldatud sündmusi ise läbi.
Minu keel on sini-must-valge. Ta kätkeb endas sinist julgust ja vaprust, mis on väljendunud meie iseseisvuse püüetes. Sinine on ka meie jõgede ja järvede peegeldus, mis vulisevad eesti keeles. Minu keel teab, kui sünge ja must on olnud minu rahva minevik, ning annab seda järeltulevatele põlvedele edasi. Mu keel hoiab endas minu rahva valget lootust ja soovi paremale homsele. 
Hoolimata sellest, et minu keel on väike ning suurele osale maailmast tundmatu, on ta minu jaoks oluline. Ma kasutan seda iga päev ning see sümboliseerib minu jaoks erinevaid aspekte. Äärmiselt oluline on mõtestada endale lahti emakeele olulisus, sest keel on osa seda rääkivast rahvast ning igaüks tahab iseennast läbi ja lõhki tunda.

11. klassid loevad praegu... Aga ma ei ütlegi, vaadake ise piltidelt, mis parasjagu käsil on. Samal ajal kui õpilased kirjutasid vihikusse vastuseid, tegi Oskar pilti järjehoidjatest. Mõne puhul oli järjehoidjaks nähtamatu mälu, seda ei suutnud Oskar pildile püüda.