Maikuu mõjus meie kooli 11. klasside õpilastele väga viljakalt - üleöö said kõik poisid-tüdrukud emmedeks-issideks. Selles kõiges on süüdi perekonnaõpetus eesotsas bioloogiaõpetaja Eda Koskoriga, kes andis noortele munad ja ütles, et nüüd peab nende eest hoolt kandma. Lapsevanema-eksperimendi kohta kirjutati toredaid analüüse. 

​Üle-eelmisel nädala lõpul sain ootamatult lapsevanemaks. See tuli väga ootamatult ning ma polnud kuidagi selleks valmistunud. Õnneks oli mul kõrvul minu kallis kaaslane Karolin, kellega koos lapsed saime. Meie üllatuseks tuli perelisa lausa kaks. Kaksikud poiss ja tüdruk sündisid 12. mail 13.17, terved ja ilusad. Olime Karoliniga õnnelikumad kui kunagi varem. 
Esimeseks probleemiks lastevanemateks olemise juures oli nime valimine. Mina soovisin, et nimed oleksid sarnased, kuid erineva soo laste puhul oli neid nimesid väga keeruline leida. Üks ega teine ei sobinud ning tekkis ka esimene tüli Karoliniga. Siiski, pärast pikka kaalumist sai meie pisipoja nimeks Joonas ning tema veel pisema õe nimeks Joanna. 
Järgmine takistus ootas ees meid paar minutit hiljem. Karolin teatas, et temal on nädalavahetusel võistlused ja muud tegemised ning tal pole aega meie vastsündinute eest hoolitseda. Pärast pikka kurjustamist ja solvumist võtsin oma lapsed ning veetsin nendega koos ühise nädalavahetuse. Nimelt külastasime Eesti pealinna, pidasime minu esimest emadepäeva ning õppisime mahukaks keemia kontrolltööks. Kõik need päevad igatsesid lapsed Karolini järgi, kuid tema ainult kirjutas ja küsis laste heaolu kohta…
Esmaspäeval kooli minnes tundis Karolin ennast halvasti ning anus, et ma lapsed ülejäänud nädalaks tema hoolde jätaksin. See mõte tundus alguses vastuvõetamatuna, kuid teadsin, et pean lapsed nii kui nii nädalalõpu poole kellegi hoolde jätma, kuna pidin ise tööle minema. Olin Karolini ettepanekuga kaheldes nõus.
Kuid siis jõudis minuni informatsioon meie kalli peresõbra Kertu käest, et minu kaasa oli lapsed klassiruumi unustanud! Õnneks oli tädi Kertu tõeline ingel ja valvas meie lapsi see öö sama hoolikalt kui ka oma kaksikuid. Olen Karolini peale ääretult pahane, kuid ennast lohutades arvan, et meie ja Kertu ning Emma lastel võis koos isegi täitsa tore olla.  
Peale seda juhtumit oli minu ja Karolini paarisuhte vahel lõpp!
Järgmistel päevadel läksin taaskord muretsedes lolliks. Pidin naasma tööle ning usaldama Karolini, veel viimast korda, meie lapsi valvama. Seekord tuli see tal isegi välja ning lapsed jõudsid ilusti reedeks taas temaga koolimajja. 
Edasise laste hooldusõiguse üle otsustab juba kohus!
Minu teekonnast lapsevanemana julgen nüüd kindlalt väita, et nimede valik on esimene ja kõige suurem katsumus. Oma aja pühendamine kellelegi teisele nii suure koormusega on raske ning Karolini ei saa usaldada!
Anet I. 

Minu seiklusterohke nädal algas sellega, et minust ja Emmast said ootamatult emad kahele imearmsale lapsele. Meie esimene väljakutse värskete lapsevanematena oli meie kallitele kaksikutele nimede valimine. Emma asus kohe usinalt otsima sobilikke nimevariante ning lõpuks jõudsime ühiselt järeldusele, et meie laste nimedeks saavad Finn ja Quinn. 
Laste esimene seiklus oli vanniskäik koolis bioloogiaklassi kraanikausis, kus nad sulistasid paar minutit, seejärel läksid nad puhkama minu valmistatud mugavasse asemesse. Kuna ootamatu üllatus oli minu jaoks veidi kergemini seeditav kui Emmale, võtsin meie ühised lapsed alguses kohe enda juurde. Nende esimesel õhtul minuga viisin ma lapsed peole, kus nad said aega veeta Henna ja Mariette poja Dildomariga. Hiljem käisime me veel ka korvpalli mängimas.
Järgmisel hommikul tutvusid lapsed esimest korda oma elus koeraga, nimelt minu armsa kutsu Teddyga. Seejärel läksime me Viljandisse, kus viisime Teddy arsti juurde. Vanaema ostis lastele mustikaid ja mureleid ning lapsed olid väga õnnelikud. Tagasi sõites magasid nad terve tee. 
Järgmisel päeval läksime me lastega Pärnusse, kus nad kohtusid väikse kiisu Ronjaga ning said aega veeta terve oma perega.
Peale seda otsustas Emma, et võtab lapsed enda juurde, kuid järgmisel päeval üllatas ta mind avastusega, et oli lapsed koolikotti unustanud ning õpikud neile peale visanud. Ma tormasin kohe laste juurde, et teha kindlaks, kas nendega on ikka kõik korras. Õnneks olid nad terve tänu minu valmistatud pehmele kotikesele, kus sees nad rahulikult magasid. Siis otsustas Emma, et oleks targem lapsed nädala lõpuni minu hoolde jätta.
Samal päeval helistas peale kooli mulle Karolin, ta oli paanikas ning palus mul minna tema ja Aneti lastele matemaatikaklassi järgi, sest ta oli nad sinna unustanud. Läksime võtsime Joonase ja Joanna kaasa ning suundusime koju, kus lapsed vaatasid õhtul koos filmi ja mängisid lauamänge. Nad veetsid koos väga lõbusa õhtu. 
Järgmisel päeval kutsuti lapsed arstlikku kontrolli, mille tõttu pidin veetma üsna pika aja neist eemal, mis pani mind muretsema, kuid lõpuks sain ma lapsed tagasi ja nendega oli kõik korras.
Meie viimasel ühiselt koos veedetud päeval jätsime me hüvasti... see oli minu ja Emma jaoks tõsiselt südantlõhestav, kuid see oli kõik meie armsate laste heaolu nimel.
Finn ja Quinn said suureks osaks mu elust, kuigi meie koos veedetud aeg oli lühike, ma ei unusta neid kunagi. Nad õpetasid mulle väga palju ja olen väga tänulik, et sain nende eest hoolt kanda, isegi kui see oli vaid nädalaks.
Kertu Š. ​

Ühel reedesel päeval perekonnaõpetuse tunnis tuli klassile üllatusena, kui öeldi, et meist kõigist saavad nüüd nädalaks lapsevanemad. Õpetaja Koskor lahke ämmaemandana aitas kõigil meil lapsed ilmale tuua edukalt ja küllaltki emotsiooniderohkelt, temalt saime ka teada enda esiklapse soo. Minu ja Henna perekonda sündis poeg, see oli meie mõlema unistus. Esimesed kallid-musid tehtud ja uuele ilmakodanikule tere öeldud, tuli tibukesele ka nimi mõelda. Eriti raskeks see ülesanne ei kujunenud, teadsime Hennaga, et meil on mehine poeg ja nimevaliku ainuke nimekandidaat oli Dildomar, otsustatud! Kuna Dildomari vanemad elavad lahus, sai otsustatud et esimesed kolm ööd veedab pojake Hennaga. Dildomari esimesed elupäevad möödusid pidutsedes — õige mees peab ikka teadma, mis see eestlaslik pidu on. Poistele on kombeks ka kahjuks üksteisele kallale minna, see sama juhtus ka meie pojaga, õnneks ei olnud õnnetus liiga traagiline ning vigastused olid vaid pealiskaudsed. Dildomar sai endale esimesed plaastrid. Muidugi olid mõlemad vanemad parajalt mures, kas ikka kõik on hästi, kas ta ikka tuleb vigastusest välja. Järgmised ööd veetis Dildomar Mariettega, et jumala eest teine ema jälle peole ei laseks. Ööd olid rahulikud ja sama rahulik oli ka ema süda, kuniks jõudis kätte kolmapäev ja emmedega  töö juures kaasas olnud poeg sai rängemalt vigastada kui kunagi enam. Kahjuks Dildomar sellel korral enam sellest välja ei tulnud. Emade südamed olid murtud. Me poleks kunagi arvanud, et midagi sellist võiks juhtuda. Saatuslikuks sai jällegi kaklus, haavu polnud enam võimalik kokku lappida. Nii me pidime enda ainsa poja matma, lootuses, et kunagi tuleb meie ellu uus silmarõõm. Oleme tänulikud, et temagi meie ellu tuli. Mäletame sind igavesti, Dildomar.
Mariette V. 

10. klasside viimane ühislugemine oli väike sissejuhatus Tammsaare Vargamäe-universumisse: lugesime Andrus Kivirähki näidendit "Vaimude tund Koidula tänavas". See näidend keerleb peamiselt armastuse ümber - vana kirjanik selgitab noorele neiule, mis armastus on ja mis ta ei ole. Meie õpilased sõnastasid pildikaartide põhjal, mis on armastus Tammsaare meelest (või õigemini Kivirähki meelest, kuidas ta oli Tammsaare meelest - saate aru küll). 

Armastus on Tammsaare meelest nagu lill, mille õisi ei saa ära varastada. Lill sümboliseerib armastust ja see leht on poiss, kes proovib seda armastust ära varastada. Ta võib natuke varastada, aga lill jääb alati lilleks.
"Armastus pole rahakott, mille kogemata kombel ära kaotad, või siis vehib mõni vargapoiss ta sinult sisse ja ilma sa oledki." 
​Kaspar

Armastus on Tammsaare meelest nagu meeldiv emotsioon inimeste vahel, mis lõpeb abieluga. Näidendis "Vaimude tund Koidula tänavas" on toodud armastust rikkuvate asjade seas lause "Ja kõige hullem on muidugi abielu." Sellele lausele järgneb pikk nimekiri tüüpilistest tegevustest abielus, mis võivad tunduda nii tavalised ega saada arugi, et see röövib armastuselt ruumi. "Seda teeb abielu. Ta ei mahu armastuse kõrvale, sest ta ei tule kunagi üksi, ...". Armastus kui kaardil olev taim viib enamasti abieluni, kuna kui armastatakse, siis soovitakse tavade järgi ikka abielluda. Abielu ehk pildil nuga rikub aga armastuse ära endaga kaasnevate kohustuste ja sellele järgneva vähese aja tõttu. 
​Laura-Lisanna

Armastus on Tammsaare meelest nagu vabadus, mille peatab abielu.
Tammsaare arvates abielu peatab kogu armastuse, mida välja näidatakse. Need pisikesed asjad, mida igapäevaselt enam ei tehta, sest neid ei peeta enam vajalikuks, vaid jääb aega ainult töö tegemiseks. Näiteks nagu Andres keskendus ainult tööle ja soo kuivatamisele ega pööranud Krõõdale enam tähelepanu ning töö tõttu Krõõt ka suri.
​Liisamari

Armastus on Tammsaare meelest nagu vari, mida tihti ei märka, kuid ta on alati olemas. Näidendis Tammsaare räägib, kuidas armastus on kõige tugevam siis, kui oled selle kaotanud või see on kuskil eemal. Minu valitud kaardil on see puu nagu armastus: võimalik, et sa muidu ei märka seda, aga kui keegi selle maha raiuks, jääks alles märgatav tühi auk. “Ja mina luban sulle: su poiss tuleb tagasi, ta polegi kuhugi läinud, nii nagu teie armastuski pole kuhugi kadunud, ta on hetkel lihtsalt nagu öine metsajärv, tume ja sügav, ning sulab kokku sama tumedate puudega, nii et silm teda õieti ei seletagi. Aga tema vaikne kohin on selgelt kuulda, ta on olemas ja ootab hommikut, et siis esimeste päikesekiirte käes silmipimestavalt sätendama lüüa.”
​Heidi

​Armastus on Tammsaare meelest nagu tee lõhutud armastuseni.
Tammsaare räägib näidendis armastusest ja abielust nii, nagu need oleks kaks  erinevat asja. Tammsaare arvates võib armastus viia abieluni, aga abielu ei ole armastus või abielu võib lõpuks armastuse lõhkuda. Tammsaare toob välja ka selle, et armastus on piin ja üks suur takistus ja seda kõike võib abielu suurendada ning tänu sellele armastuse lõhkuda, sest inimestel ei ole enam aega armastada ja armastus teeb nad kurvaks.
​Marii Marleen

Eesti kirjanik Tõnu Õnnepalu ostis endale maja ja 10. klasside õpilased lugesid näidendit "Vennas". Kuidas need kaks tõsiasja omavahel seotud on? Niimoodi, et Õnnepalu leidis maja juures olevast aidast portsu Ameerikast saadetud kirju - sellesama maja kunagisele omanikule Willemile. Kirjasaatjaks oli Willemi vend Jakob,. kes elas USAs. Õnnepalu otsustas Jakobi kirjad näidendis ära kasutada, nii et Willemi vastused mõtles ise välja. Kokku sai näidend "Vennas". 
Üks ülesanne pärast näidendi lugemist oli luua teksti põhjal vendade tänapäevane Twitteri-vestlus (saja aasta taguse aeglase kirjavahetuse asemel) - vestluse sisu aga pidi peegeldama näidendi tegevusi ja mõtteid. 

See lause pealkirjas ei ole niisama lause, see on kood. Olukorras, kus tuleb omandada palju infot, on kasulik luua koode ja seoseid. Pealkirjas esitatud koos on peidus Kristiina Ehini luulekogud (mida on seni kokku 11) nende ilmumise järjekorras (koodi murdmiseks on vaja tähelepanu pöörata iga sõna esitähele).
​Meie kooli meeskond osales eesti kirjanduse olümpiaadi lõppvoorus ja saavutas 20 meeskonna hulgas II koha. Aitäh tüdrukutele ja palju õnne toreda saavutuse puhul!
õp Beekmann

Kristel Mill
See oli minu kõige esimene olümpiaad, kus ma käinud olen ning mulle oli väga suur üllatus, et me nii hea tulemuse saime. Kui lahendasime olümpiaadi ülesandeid vabariiklikus voorus, siis ma ei uskunud, et me üldse esikolmikusse saame.
Ma pole kunagi nii palju raamatuid lugeda jõudnud, kui ma selle poole aastaga lugesin. See oli päris suur katsumus, kuid see tekitas hea tunde, sest sain end proovile panna ja midagi uut proovida. Päris mitu õhtut ei saanud sõpradega välja minna või muid tegemisi teha, sest pidin ruttu-ruttu raamatu läbi lugema. Kartsin algul, et äkki läheb mul teoste sisu segamini, aga õppisin paremini meelde jätma ja analüüsima teoseid, mida loen.
Tavaliselt ma lugemiskontrollide jaoks märkmeid ei tee, kuid selle olümpiaadi jaoks olid mul kõikide tänavate nimed ning isegi majavärvid üles kirjutatud.
Kristiina Ehinist ja Jaan Krossist nii palju, et ma nüüd tükk aega hoidun vist nende autorite lugemisest. Mõlemad on kirjutanud väga huvitavaid ja sisukaid teoseid ning need meeldisid mulle, kuid mõõt sai vist täis. 10. klassi alguses arvasin, et Jaan Kross on kirjutanud kõige igavama raamatu maailmas – "Keisri hull". Mulle üldse ei meeldinud see raamat, kuid nüüd, kui sain ta teisi teoseid lugeda, muutsin meelt ning hakkasin "Keisri hullu" teise pilguga vaatama.
Kristiina Ehinist ma varem väga midagi ei teadnud, kuid arvan, et ta on Eesti üks parimaid luuletajaid. Minu lemmik luulekogu Kristiina Ehinilt on "Kevad Astrahanis" ning Jaan Krossi teostest meeldis mulle kõige rohkem "Väike Vipper". Kindlasti soovitan kõigil neid autoreid lugeda!
 
Iti-Kärt Nursi
Õpetaja tegi ettepaneku olümpiaadil osaleda juba 11. klassi lõpus. Mõte tundus väga huvitav, seega otsustasin kaasa minna. Suvevaheajalt tulles läks päriselt töö lahti — alustasime Jaan Krossi proosaga ja mina sain esimesena lugeda “Wikmani poisse”. Olin seda varem proovinud mitu korda lõpuni lugeda, kuid see ei olnud õnnestunud ja mul on hea meel, et olümpiaadiks valmistumisel sain selle kooliromaaniga ühele poole.
Lõpuks lugesin läbi kõik olümpiaadi jaoks ettenähtud Krossi teosed, mida oli kokku 9. Lisaks sellele tutvusin eluloolise poolega. Kristiina Ehini luulekogudest töötasin läbi umbes pooled, lisaks sellele lugesin “Paleontoloogi päevaraamatut”. Kuulasin ja vaatasin mõlema autori kohta tehtud saateid ja loenguid.
Kogu loetu arutasime koos kaaslaste ja õpetajaga läbi ja proovisime luua seoseid igast nurgast, et kõik võimalikult läbi hekseldada. Finaalis oli üsna keeruline, et igal küsimusel oli ajaline piir ning seetõttu ei olnud võimalik tiimikaaslastega arutleda, vaid vastuseid pidi kohe teadma. Õnneks teadsime palju. Me võtsime tiimina seisukoha, et kui teame neid fakte, millest me oleme varem rääkinud, siis on hästi. Kui küsimus on seotud selliste teemadega, mida me ise pole puudutanud, siis ei saagi me neid vastuseid teada ja see on okei. Kaptenina olen kaaslaste üle uhke ja tänan neid, et jaksasid selle tee koos läbi teha. Tublid oleme!

10. klassid õppisid kirjandustunnis, mis on intertekstuaalsus, ja said teada, et seda võib olla igal pool meie ümber - reklaamis, eurolaulus, luuletuses...
Käärisime käised üles ja hakkasime looma - intertekstuaalseid luuletusi, aluseks arbujate tekstid (viited luuleridade kõrval). 

11. klasside õpilased lugesid "Tõe ja õiguse" II osa. Raamat läbi, panid noored oma mõtted kirja. Oskaril on hea meel kogu seda ilu lugejatega jagada. 

Elu läbi Indreku silmade 
 
Mulle oli “Tõe ja õiguse” II osa  lugemine väga meeltmööda. Teos oli sügava sisuga, kuid seda oli kerge lugeda. Võrreldes raamatut esimese osaga, ütleksin, et teist osa oli kordades lihtsam lugeda ja mingil määral ka kergem mõista. Tundsin, et lugema hakates raamat neelas mind endasse ning sisu oli köitev. Arvan, et osaliselt võis selle põhjuseks olla raamatu sisu ehk 18-aastase koolipoisi elu. Raamatut lugedes leidsin endas ja Indrekus sarnasusi, näiteks tema vaikne olek, kuid sügav mõttemaailm. Kool muutis teda ja kogu tema mõtteviisi, arvamust elust. Minu arvates olid kolm põhilist eluõppetundi, mis tema ellusuhtumist muutsid, võitlus Jumalaga, võitlus iseendaga ja võitlus aususega.
Arvan, et neist kolmest suurima õppetunni mängis Indrekule usk lootusesse ja Jumalasse. Indrek tuli usklikust perest, kuid ennast ta ei tunnistanud usklikuks. Ta nägi, mida usk isaga tegi, see pani teda Jumalat kartma. Ta oli kahevahel, kas uskuda või mitte. Indrek austas teisi ning ta oli kergesti mõjutatav. Esimene, kes hakkas mõjutama tema uskumust Jumalast, oli Timusk. Enne nende jutuajamist arvas Indrek, et peab uskuma, kuid Timusk andis talle mõista, et tegelikult ei pea uskuma, vaid piisab näitamisest, et usud. Sellest ühest korras piisas, et panna teda kahtlema kõiges. Raamatu lõppedes oli aga Indrek täielikult muutunud. Ta oli lõpetanud täielikult Jumalasse uskumise, sest surm oli võtnud temalt Ramilda. Ta oli kaotanud lootuse ning üritas seda Jumala puudumisega põhjendada. Ta oli kaotanud ka oma endise mina, ta ei mõelnud enam läbi, mida ütles ja tegi, vaid viis ellu rutakaid otsuseid, millel olid halvad tagajärjed. 
Võitlus aususega ilmnes juba loo alguses, kus Indrek esmalt valetas härra Maurusele ning kuidas hiljem Tigapuu teda oma valedega ninapidi vedas. Teose teine osa algas valedega ning ka lõppes valedega. Arvan, et suure rolli tõest mängisidki just hr Maurus ja Tigapuu. Tigapuu oli see, kes pani Indrekut mõistma, et alati ei piisa ainult heast südamest ja aususest, et elus läbi lüüa. Tigapuu sai mitmeid kordi valedega Indrekust jagu. Indrek oli aga aus ja õrn ning ei pidanud valetamist õigeks, kuid tuli ette mitmeid kordi kui ei jäänud ka temal muud üle kui valetada, et olla truu koolikaaslastele. Ta õppis elama valedes ja valetades.
Minu arvates pidas Indrek pidevat võitlust iseendaga kogu raamatu sisu vältel. Ta oli endassehoidev ning ei väljendanud oma mõtteid. Tema arvamusest ja seisukohtadest oli aru saada vaid tema mõtete kaudu. Indrek ei olnud kunagi keegi, kes pidas pikki monolooge, et anda teistele mõista oma seisukohtadest. Ta arutles ja pidas vaidlusi peamiselt oma mõtetes. Raamatu lõpus lõppes minu arvates ka võitlus iseendaga. Ta oli avaldanud artikli, mida igaüks poleks julgenud. Indrek ei olnud enam ammu see tagasihoitud maapoiss, kellena ta linna tuli.  
Ramilda kaotusega kaotas ta iseenda ning ta ei hoolinud millestki. On mõistetav, et surm murrab inimese ning paneb teda mõtlematult käituma, kuid ei saa unustada, et tegudel on tagajärjed. Indrekul, olles ise alati heatahtlik, oli kombeks oodata ka kõigilt teistelt vastu head. Ta õppis seda oma kogemusest, ja mitte kergelt, et kõik ei lähe alati hästi ning ei saa olla teiste suhtes liialt usaldav. Arvan, et kõik linnas kogetud õppetunnid olid talle edasiseks eluks vajalikud ning need panid teda mõistma elu tõelist olemust, mida ta maal lapsena veel tunda polnud saanud. 
Emma K. (11.b)

Eluõppetunnid

Me kõik õpime elus erinevaid õppetunde, erinevatel aegadel. Tooksin välja raamatust „Tõde ja õigus“ kolm eluõppetundi, mida raamatu peategelane pidi omal nahal ise tundma.
Head asjad ei tule elus kergelt, seda pidi omal nahal tundma ka Indrek. Alustades sellest, kui ta esimest korda värisevate jalgadega Mauruse ukse taga seisis, oodates vastust tema kooli vastuvõtmise asjus. Maalt tulnud poiss ei teadnud linna asjadest veel midagi ning oli kõige suhtes üpris skeptiline. Kooli saamine oli tema arust oluline ja ka raske. Kui kooli direktor oli talle jaatavalt vastanud, langes vaese maapoisi südamelt kivi. See ongi ehtne näide sellest, et head asjad ei kuku meile sülle, me peame nende nimel natukene kannatama, Indrek kaannatski, tundes kartust, et mis võib edasi juhtuda. Kooli saamine oli hea asi, kuulates õpetajate pikki jutte elust, muutis see tema maailmavaadet.
Teisena tooksin ma välja selle, et ta pidi ka Ramilda nimel võitlema, küll Tigapuuga, isegi iseendaga. Mulle meeldis see, kuidas autor oli pannud Indreku kannatama, jättes veel ta raamatu lõpus tüdrukust ilma.
Ära võta asju nii tõsiselt, seda õppis raamatu peategelane Tigapuult. Indreku alkoholilembene sõber õpetas talle elu ilu läbi asjade mitte nii tõsiselt võtmise. Tigapuu ise oli nimelt suur valetaja, kes tegi kõik selleks, et Mauruse käest mitte pahandada saada. Minu arust tegi ta seda väga osavalt, kaasates ka Indreku, kes alguses hea poisina ei julgenud direktorile pahameelt valmistada. Suheldes Tigapuuga õppis Indrek elu võtma lihtsamalt, ta ei üritanud olla enam nii pai poiss nagu enne. Koos Tigapuuga valetasid nad ennast välja peaaegu igast ebamugavast olukorrast. Näiteks see olukord, kus nad mõlemad läksid ilma luba küsimata koolist ära, pärast muidugi proovisid nad direktorit mõtlema panna, et nemad pole milleski süüdi. Minu arust muutus Indrek peale neid valetamisi palju meeldivamaks, kui ta alguses tundus mulle sellise tuima inimesena, siis peale seikluseid Tigapuuga oli ta täiesti teine. Ka päriselu on nii, et kohtud kellegi uuega ja tema muudab su maailma
Iga hetk on oluline. See kajastub teoses Ramilda kujul. Indrek on temast huvitatud, kuid ei väärtusta igat hetke nii nagu peaks. Mulle jäi raamatus selline mulje, et Indrek ei süvenenud nii väga Ramildaga koos veedetud hetke. Sellise käitumise põhjuseks võib olla tema teadmine, et ta näeb seda tüdrukut nii kui nii veel. Raamatu keskel ütles Ramilda, et lahkub, see tegi poisi kurvaks, tal sügaval sees oli ikkagi lootus, et tema silmarõõm ühel päeval naaseb. Alles päris raamatu lõpus jõudis Indrekule kohale, et ta ei näe oma kallist tüdrukut enam kunagi. Aru sai ta sellest tänu Ramilda saadetud kirjadele, kus tüdruk kirjeldas dr. Rotbaumi ning asutust kus ta viibis, aadressi ta kordagi esile ei toonud. Autor oli hästi välja toonud Indreku rahutuse, mõte, et ta ei näe tüdrukut enam kunagi, pani teda tegema hulli asju. Ta oli isegi nõus Jumala ja tema inglitega tülli minema. See on hea näide sellest, et inimesed ei hinda koos veedetud aega enne, kui see läbi on. Me oleme samal ajal nii mures oma käitumise pärast ning proovime võimalikult vähe piinlikkust tekitada samal ajal mõeldes mida teisele öelda, koos oldud hetk läheb märkamatult mööda.
Tänapäeva inimeste probleemiks ongi liiga palju muretsemine. Olen kõrvalt näinud kuidas inimesed on nii ametis iseendaga, et kõik ilusad hetked jäävad nägemata. Miks me üldse muretseme? On see meile kaasasündinud või oleme me ise selle oma ellu lubanud. Ilma selleta kuidagi ei oskagi elada.
​Arelle P.  (11.b)

Vargamäel ja linnas - kuidas ümbruskond meid muudab

Kõige enam mõtlesin ma raamatut lugedes tõest. Enne kooli minemist oli Indrek õppinud oma kodus Vargamäel isa eeskujul olema aus. Kui Indrek oli esimest korda koolimajas härra Maurusega jutul, pandi ta kohe pinge alla. Härra Maurus hakkas temalt raha kohta uurima. Indrek valetas talle voorimehe soovitusel, et tal ei ole raha. Kui Maurus teda uskuma jäi, andis ta Indrekule taskuraha. See tundus mulle kohana, kus Indrek tundis oma koduse kasvatuse tõttu kõhklust ja murdus, kuna kohe peale valetamist andis ta natuke järele. Ta väitis, et tal on raha ainult iseenda jaoks.
Loo jooksul märkas Indrek tihtipeale, et pidevalt tõtt ja ausust taga ajades teeb ta enda elu ainult raskemaks. Mulle jäi raamatut lugedes mulje, et koolis käimine muutis Indreku algselt ausa iseloomu valelikumaks. Indreku iseloomu muutuse põhjustasid just koolis olevad inimesed. Ta nägi, kuidas kaasõpilased valetasid härra Maurusele, et enda elu kergemaks ja vabamaks muuta. Siberi elanikud varastasid talviti küttepuid, et neil oleks soojem magada, ja kõrgema staatusega õpilased kasutasid ära oma tutvuseid linna,vahele pääsemiseks. Selle kõige eeskujul muutus ka Indrek. Iseenesest on see normaalne, kuna ka päris elus on näha, kuidas inimesed oma keskkonna tõttu muutuvad. See muutus oli suur osa Indreku kui tegelase arengust.
Raamatu lõpupoole oli tema jaoks juba normaalne inimestele valgeid valesid rääkida. Tassikõrvade intsidendis ütles ta Maurusele, et kõrvad andis talle ema kodust kaasa. Oleks ta rääkinud kõrvade tegelikust päritolust, oleks ta endale kaela tõmmanud probleeme. Ka Ramilda seos selle olukorraga pani teda teist juttu rääkima.
Ramilda rääkis Indrekuga tihti ka Jumalast ja need dialoogid keskendusid palju Jumala olemasolule. Antud teema pani ka mind ennast sellele mõtlema, kuna seostasin Indreku maailmavaadet enda omadega. Kuigi Indrek alguses Jumalasse ei uskunud, suutis Ramilda teda sellele mõtlema panna. Arvan, et ka usulised koolitunnid mõjutasid tema maailmavaadet. Jällegi muutus ta ümbritseva tõttu. Jumala suhtes jäi ta raamatu jooksul ikkagi kindlaks oma algsele arvamusele, et Jumalat ei ole olemas, kirjutades isegi loo kus ta seda väitis.
“Tõde ja õigus” II mängis minu jaoks suurt rolli peategelase Indreku arengus. Kooli jooksul sai poisist, kes elas siiani kodus õpetatud väärtuste põhjal, mees, kes omas enda seisukohti ja väärtuseid. Ta sai palju elukogemust ja nägi, kuidas käib elu linnas, kus on rohkem konflikte kui Vargamäel isa ja Pearu vahel.
 Jaagup P. (11.b)

Abituriendid lugesid Ray Bradbury 1953. aastal avaldatud romaani "451° Fahrenheiti" ja avastasid enda üllatuseks, et see räägib tänapäevast. Veelgi rohkem aga tulevikust, kui me ise laseme sellisel tulevikul tekkida. See postitus peaks meeldima kõigile taskuhäälinguhuvilistele, sest raamatuvastamine käis niimoodi, et tulemuseks sai helifail. Head kuulamist ja kaasamõtlemist!

Arturi, Sandri ja Ringo vestlus

Lisette ja Alexandra jutuajamine

​Marcuse ja Elerini mõtisklus

Marliise ja Ketlini analüüs

Mia, Anete ja Kristeli mõtted

Mirteli, Kirke ja Karmeni vestlus

Virko, Paola ja Iti-Kärdi jutuajamine

Õnne-Liisi, Karolina ja Kryslini mõtteid

Kuigi kaks inimest - teoses tegelast - on ühes hetkes koos, ei tähenda see, et nad seda hetke ühtemoodi tajuvad. Seda erinevust nimetatakse kirjanduses vaatepunktiks. Me kogeme neid vaatepunkti-erinevusi iga päev – sellest saavad alguse nii mõnedki tülid ja arusaamatused.
Autor võib teose sisu edasi anda mina-vormis või siis kolmandas isikus, nii et lugeja saab peategelase sisemiste mõtete ja tunnete kohta teada teiste kaudu. Aga autor võib jutustajaks valida nii-öelda jumala vaatepunkti – siis näeb lugeja ühtviisi kõigi tegelaste sisse. 
Meie kooli kirjandusõpetaja käis seda juttu rääkimas Sloveenias Skofja Loka gümnaasiumis ja rääkis ka meie enda koolis. Siin on mõned lood, mis sündinud pildi põhjal. Igas loos on kaks lugu kahe erineva mina vormis ja seejärel seesama lugu n-ö jumala vaatepunktist. Ingliskeelsed lood on Sloveeniast, eestikeelsed Türilt. 
Loe lisaks: Õpetajate tutvumisreis Skofja Loka gümnaasiumisse

Meie kooli õpilased osalesid ka tänavu üle-eestilisel Tiina Tammani arvamuslugude konkursil. Kõigi lugude seas paistis silma ka meie kooli 10.b klassi õpilase Laura-Liisa Toodre kirjutis, mis pälvis ergutusauhinna. Palju õnne, Laura-Liisa!

Otsustasin
 
Otsustasin hakata õppima korea keelt. Sellise otsuse on vastu võtnud päris paljud inimesed ning neil kõigil on erinevad põhjused: muusika, mida nad kuulavad, on koreakeelne, sarjad ning filmid, mida nad vaatavad, on koreakeelsed, nad tahavad kunagi kas Lõuna-Koread külastada või koguni sinna kolida, nad tahavad lihtsalt mõnda uut huvitavat keelt õppida või kõik need põhjused üheskoos. Mina hakkasin õppima korea keelt selle pärast, et ma kuulan koreakeelset muusikat peaaegu iga päev ning vahepeal vaatan ka koreakeelseid sarju ja ma tahaksin ilma subtiitriteta aru saada, millest jutt käib. Muidugi tahaksin ma ka kunagi minna Lõuna-Koread avastama, kuid praegu jään ma muusika kuulamise ja sarjade vaatamise juurde.
Mitte ühegi keele õppimine pole lihtne, eriti kui seda üksinda, ilma õpetajata teha, kes ei paranda su kirja- ning hääldusvigu, aga enda jaoks õigeid materjale ja õppimismeetodeid kasutades on võimalik teha keeleõpe enda jaoks palju kergemaks ning lõbusamaks. Minu jaoks on hea harjutusviis lauludele kaasa laulmine, sest nii õpin ära nii sõna õige häälduse kui ka teen õppimise enda jaoks lõbusaks. Kuna ma õppisin enne sõnade hääldamist ära korea keeles lugema ja kirjutama, siis on mul võimalik laulusõnadest vaadata, mis sõna laulus kasutatakse, kui ma lihtsalt kuulates sellest aru ei saa. 
Keelte õppimiseks on internetis saadaval palju häid materjale ning leidub ka rakendusi, mis teevad õppimise kergemaks. Mina valisin korea keele õppimiseks rakenduse nimega Lingodeer, sest seal saab õppida nii lugema, kirjutama, kuulama kui ka hääldama ning seal õpetavad inimesed, kes päriselt räägivad korea keelt. Selle rakenduse juures meeldib mulle väga see, et selles ei kasutata mitte kõnesüntesaatorit, vaid räägivad päris inimesed, mitte nagu näiteks Duolingo (mis on ka keele õppimise rakendus) korea keele kursusel. Kui kuulad inimest, kes räägib oma keeles, on keele õppimine palju meeldivam ja kuidagi loomulikum protsess, sest nii tekib justkui dialoog kellegagi, kes on päriselt olemas. Keele vahendamine päris inimeselt päris inimesele. 
Ma ei ole aktiivselt õppinud juba umbes kuu aega, sest kooli ajal on raske motivatsiooni leida millekski muuks kui kodutööde tegemine, aga kavatsen varsti jätkata oma õpingutega. Isegi kui ma ei ole juba tükk aktiivsete õpingutega tegelenud, õpin ma siiski iga päev midagi uut, olgu see mõni uus ja huvitav sõna või lause või mõni grammatikareegel.
Minu arust on uue keele õppimine väga huvitav ning silmaringi avardav tegevus. Arvan, et kõik inimesed võiksid vähemalt ühe võõrkeele ära õppida. Vahet ei ole, mis keele, peaasi, et endale meeldib.  
Keeleõpe on lahe!

11. klasside õpilased lugesid läbi kaks Tšehhovi näidendit: "Kirsiaed" ja "Kolm õde". Eelmisel sügisel käisime Endla teatris vaatamas "Kolme õde" ja sel sügisel Ugalas "Kirsiaeda". Kui kõik lugemised ja vaatamised olid endasse ammutatud, palus õpetaja kirjutada. Teie ees on noppeid 11.b klassi arutlustest. Emad-isad-vanaemad-vanaisad, ehk lubab noor lugeja piiluda oma kirjanduse vihikusse - saate sisuka analüüsi osaliseks. (Pildid Endla ja Ugala kodulehelt)

Mõlema näidendi lõpus on põhimõtteliselt kõik masendunud. Nad kõik kaotavad midagi, olgu see armastatu, unistused, sõbrad, pere jne, sest elu on julm. Ka tänapäeval on printsiip ikka sama: meie ootused ei võrdu reaalsusega. Sellepärast lähevad inimesed tihti lihtsamat teed pidi.
– Hanna-Ly

Nad on siinse elu teinud endale talutavaks, kuigi mõtteis mõlgub neil ikkagi Moskva – Igatsus millegi järele, mida sa tead, et sa kunagi ei saa. Tegelased ei näita seda küll nii avatult välja, aga kõigil on omad mured: Maša pole oma meest kunagi armastanud, Irinale hakkab külge lööma arst Tšebutõkin, naine matab mehe lootused armastusest ja abielust kohe maha.
– Arelle

Üks peamisi omadusi, mis peaksid inimesel olema, et oma ideaale saavutada, on võime ohverdada kõik selle nimel. Kõik, mis õdedel on, on ettekujutus oma ideaalist või tulevikust, aga nad ise ei tee selleks mitte midagi. Andrei ja tema kolm õde kaotasid oma motivatsiooni ja järele jäi ainult unistus ideaalidest.
– Raiko

Tšehhov on oma näidendiga väitnud, et ainus viis elada normaalselt on teha tööd. Inimene, kes käib päevast päeva tööl, teab elust ja maailmast rohkem kui see, kes on sündinud, hõbelusikas suus. Nad ei ole näinud vaeva ja nad hindavad asju vähem. Inimesed, kes pole elus tööd teinud, hakkavad ka mingil määral tööd tegema, kuigi töölisklassile jäävad nad selles suhtes alla.
– Kevin 

Kolm täiskasvanud naist elasid koos, justkui oleksid nad üksteisest sõltunud. Nad ei suutnud tulla toime muutusega enda elus. Peale isa surma jäi nende jaoks kui aeg seisma. Õed raiskasid oma noorust provintsilinnas, olles võimetud oma elu paremaks muutma.
– Emma

Nii „Kirsiaia“ kui ka „Kolme õe“ tegelased on justkui transis. Kui inimesed ainult räägivad unistustest, aga midagi nende täitmiseks ei tee, siis nad ei taha nende täitumist. Realiseerimata unistused hävitab elu varem või hiljem ära. Kui sul pole plaani, hakkamist ja reaalset tahet midagi korda saata, siis ei juhtugi midagi.
– Tiina

Moskva, kuhu õed tahtsid minna, oleks olnud elu võimalus, aga ei oska öelda, miks, aga elu võimaluse käest laskmine neile meeldis. Lõpuks nad ei läinudki, sest kellel tuli vanus peale, kellel muud mured.
- Marcus

Mõlemad näidendid on näited sellest, kuidas inimesed tahavad head tulevikku, aga ei tee midagi, et see tulevik kohale jõuaks.
– Anders

Loetud raamatus räägiti palju oma unistustest, soovidest ja lootustest, kuid nagu ka päris elus, siis need kõik asjad ei saa täide minna. Kindlasti sõltub see sellest, kui väga inimene neid asju soovib või tahab. Näiteks „Kirsiaias” sooviti raha ja armastust, kuid need soovid ei tahtnud väga täituda. Elu on nagu lotomäng, ei tea kunagi, kas sa võidad selles või jääd vaesemaks. „Kolme õe“ Andrei käis ka lotot mängimas, kuid ōnn ei naeratanud ja jäi oma 200 rublast ilma.
– Sirle

Kogu näidendi jooksul unistasid õed kolida oma meelislinna Moskvasse. Seal olevat kõik peenem ja parem kui nende praeguses kolkas. Sellegipoolest nad ei astunud kunagi ühtegi sammu oma unistuste poole, vaid ainult rääkisid sellest kogu aeg. See unistus jäigi neile kättesaamatuks olematu tahtejõu ja enesedistsipliini pärast. Täpselt samad lood on ka tänapäeval inimestega, kes elavad oma unistustes ega taju praegust hetke.
– Sergo

Nende tegelaste ebaõnne või halva elu taga olid ikka ja jälle samad põhjused. Enamasti oli selleks nende ellusuhtumine. Nad ainult unistasid ja olid mugavusstoonis ning lootsid teistele asjadele, selle asemel et midagi teha.
– Andreas

Tegelastel hakkab oma eluga igav. Nad tahaksid aina midagi uut. See tekitabki tegelastes tuimust ja tüdimust. Nad jäävad ainult unistama ja kui tuleb aeg tegutsema hakata on juba liiga hilja.
– Jaagup

Tšehhovi draamad on valdavalt sünged ja veidi masendavad, kuid neis peitub reaalsus, mida on näha ka tänapäeval. Peale „Kirsiaia“ lugemist olin ma veidi segaduses, et miks seal midagi ei toimunud, kuid seda hiljem arutades, sain aru, et see ongi Tšehhovi draamade mõte. Mõlemas näidendis võib tähele panna, et tegelased on kurvad, nad on kinni oma unistustes ja loodavad, et tulevik on helgem ja kõik muutub, kuid reaalsus on see, et keegi ei tee midagi, et oma unistusi ja helgemat tulevikku saavutada. Minu meelest on mõlemad näidendid mõtte poolest väga sarnased, kummaski ei juhtu eriti midagi, aga kõigil on suured unistused ning lõpus pole midagi muutunud, miski pole paremini kui alguses.
– Kertu

Kui võrrelda Tšehhovit ja tänapäeva, siis tegelikult pole midagi muutunud. On kahte sorti inimesi: need, kes püüavad head tuleviku saavutada, ja need, kes elavad olevikus. Rikaste lapsed on tihti elukogemuseta inimesed, elavad olevikus. Paljud kuulsad ja rikkad inimesed on pärit vaesetest peredest, nad pürgivad hea tuleviku poole. Et nende lapsed ei peaks vaesust kannatama.
– Kameron

Tšehhov kirjutas tänapäevaselt ja need probleemid mida ta tol ajal käsitles ei ole kadunud kuhugi, need on just rohkem esile tõusnud paarisaja aasta jooksul. Sarnaneb tänapäevaga, et inimestel on teatud unistused ja eesmärgid, aga kui tuleb esimene takistus, siis antakse kergekäeliselt alla ega proovita uuesti alustada, sest “ma niikuinii ei saa seda.” Minu arusaama kohaselt on tegelikult tegemist tarkade ja haritud inimestega, aga nad ei saa aru või ei oska püüelda oma unistuse poole. Teos oli pigem lihtsam lugemine kui teksti lahti harutamine. Meeldib lugeda näidendit ja vaadata etendust, sest siis tekib tervikpilt loetust ja saab võrrelda peas tekkinud kujutlust.
– Karolin

Tšehhovi „Kolm õde” ja „Kirsiaed” annavad edasi kõik probleemid, mis olid 100+ aastat tagasi ning pole siiani kadunud: viitsimatus, õnnetu olemise, surma jne. Kõigest alati unistati, räägiti, planeeriti, kuid asjad ei jõudnud tegudeni, sest see jäi viitsimise taha kinni. Oldi alati pundis, kas õdede või emaga või kellega iganes, sest lahti laskmine oli tabu ning mingite ettekirjutiste pärast pidi asju tegema. Näiteks, abielluti abiellumise pärast, kuna pidi, mitte armastuse pärast.
– Mariette

Nad ei petnud isegi teisi nii palju kui iseennast. See lõpmatu loba oli vaid suitsukate, et varjata endas peituvat masendust ja hirmu tuleviku ees. Kõige keerulisem on alati teha esimene samm. Kui elada ilma seda sammu tegemata, siis pole elul mingit mõtet, sest sai jõua kuhugi. Ei tohiks oma elu matta täitumatute unistuste alla ning elada üks päev korraga.
– Henna

Nad lasid elul ennast petta, kuna neil ei olnud selle üle kontrolli. Sa oled ise loll, et ei liiguta kohe ennast – sellepärast ei läinudki keegi Moskvasse. Inimestele ei meeldi oma praegune elu – kõik tahavad seda muuta, kuid keegi ei tee seda.
– Samuel