Abituriendid lugesid Ray Bradbury 1953. aastal avaldatud romaani "451° Fahrenheiti" ja avastasid enda üllatuseks, et see räägib tänapäevast. Veelgi rohkem aga tulevikust, kui me ise laseme sellisel tulevikul tekkida. See postitus peaks meeldima kõigile taskuhäälinguhuvilistele, sest raamatuvastamine käis niimoodi, et tulemuseks sai helifail. Head kuulamist ja kaasamõtlemist!

Arturi, Sandri ja Ringo vestlus

Lisette ja Alexandra jutuajamine

​Marcuse ja Elerini mõtisklus

Marliise ja Ketlini analüüs

Mia, Anete ja Kristeli mõtted

Mirteli, Kirke ja Karmeni vestlus

Virko, Paola ja Iti-Kärdi jutuajamine

Õnne-Liisi, Karolina ja Kryslini mõtteid

Kuigi kaks inimest - teoses tegelast - on ühes hetkes koos, ei tähenda see, et nad seda hetke ühtemoodi tajuvad. Seda erinevust nimetatakse kirjanduses vaatepunktiks. Me kogeme neid vaatepunkti-erinevusi iga päev – sellest saavad alguse nii mõnedki tülid ja arusaamatused.
Autor võib teose sisu edasi anda mina-vormis või siis kolmandas isikus, nii et lugeja saab peategelase sisemiste mõtete ja tunnete kohta teada teiste kaudu. Aga autor võib jutustajaks valida nii-öelda jumala vaatepunkti – siis näeb lugeja ühtviisi kõigi tegelaste sisse. 
Meie kooli kirjandusõpetaja käis seda juttu rääkimas Sloveenias Skofja Loka gümnaasiumis ja rääkis ka meie enda koolis. Siin on mõned lood, mis sündinud pildi põhjal. Igas loos on kaks lugu kahe erineva mina vormis ja seejärel seesama lugu n-ö jumala vaatepunktist. Ingliskeelsed lood on Sloveeniast, eestikeelsed Türilt. 
Loe lisaks: Õpetajate tutvumisreis Skofja Loka gümnaasiumisse

Meie kooli õpilased osalesid ka tänavu üle-eestilisel Tiina Tammani arvamuslugude konkursil. Kõigi lugude seas paistis silma ka meie kooli 10.b klassi õpilase Laura-Liisa Toodre kirjutis, mis pälvis ergutusauhinna. Palju õnne, Laura-Liisa!

Otsustasin
 
Otsustasin hakata õppima korea keelt. Sellise otsuse on vastu võtnud päris paljud inimesed ning neil kõigil on erinevad põhjused: muusika, mida nad kuulavad, on koreakeelne, sarjad ning filmid, mida nad vaatavad, on koreakeelsed, nad tahavad kunagi kas Lõuna-Koread külastada või koguni sinna kolida, nad tahavad lihtsalt mõnda uut huvitavat keelt õppida või kõik need põhjused üheskoos. Mina hakkasin õppima korea keelt selle pärast, et ma kuulan koreakeelset muusikat peaaegu iga päev ning vahepeal vaatan ka koreakeelseid sarju ja ma tahaksin ilma subtiitriteta aru saada, millest jutt käib. Muidugi tahaksin ma ka kunagi minna Lõuna-Koread avastama, kuid praegu jään ma muusika kuulamise ja sarjade vaatamise juurde.
Mitte ühegi keele õppimine pole lihtne, eriti kui seda üksinda, ilma õpetajata teha, kes ei paranda su kirja- ning hääldusvigu, aga enda jaoks õigeid materjale ja õppimismeetodeid kasutades on võimalik teha keeleõpe enda jaoks palju kergemaks ning lõbusamaks. Minu jaoks on hea harjutusviis lauludele kaasa laulmine, sest nii õpin ära nii sõna õige häälduse kui ka teen õppimise enda jaoks lõbusaks. Kuna ma õppisin enne sõnade hääldamist ära korea keeles lugema ja kirjutama, siis on mul võimalik laulusõnadest vaadata, mis sõna laulus kasutatakse, kui ma lihtsalt kuulates sellest aru ei saa. 
Keelte õppimiseks on internetis saadaval palju häid materjale ning leidub ka rakendusi, mis teevad õppimise kergemaks. Mina valisin korea keele õppimiseks rakenduse nimega Lingodeer, sest seal saab õppida nii lugema, kirjutama, kuulama kui ka hääldama ning seal õpetavad inimesed, kes päriselt räägivad korea keelt. Selle rakenduse juures meeldib mulle väga see, et selles ei kasutata mitte kõnesüntesaatorit, vaid räägivad päris inimesed, mitte nagu näiteks Duolingo (mis on ka keele õppimise rakendus) korea keele kursusel. Kui kuulad inimest, kes räägib oma keeles, on keele õppimine palju meeldivam ja kuidagi loomulikum protsess, sest nii tekib justkui dialoog kellegagi, kes on päriselt olemas. Keele vahendamine päris inimeselt päris inimesele. 
Ma ei ole aktiivselt õppinud juba umbes kuu aega, sest kooli ajal on raske motivatsiooni leida millekski muuks kui kodutööde tegemine, aga kavatsen varsti jätkata oma õpingutega. Isegi kui ma ei ole juba tükk aktiivsete õpingutega tegelenud, õpin ma siiski iga päev midagi uut, olgu see mõni uus ja huvitav sõna või lause või mõni grammatikareegel.
Minu arust on uue keele õppimine väga huvitav ning silmaringi avardav tegevus. Arvan, et kõik inimesed võiksid vähemalt ühe võõrkeele ära õppida. Vahet ei ole, mis keele, peaasi, et endale meeldib.  
Keeleõpe on lahe!

11. klasside õpilased lugesid läbi kaks Tšehhovi näidendit: "Kirsiaed" ja "Kolm õde". Eelmisel sügisel käisime Endla teatris vaatamas "Kolme õde" ja sel sügisel Ugalas "Kirsiaeda". Kui kõik lugemised ja vaatamised olid endasse ammutatud, palus õpetaja kirjutada. Teie ees on noppeid 11.b klassi arutlustest. Emad-isad-vanaemad-vanaisad, ehk lubab noor lugeja piiluda oma kirjanduse vihikusse - saate sisuka analüüsi osaliseks. (Pildid Endla ja Ugala kodulehelt)

Mõlema näidendi lõpus on põhimõtteliselt kõik masendunud. Nad kõik kaotavad midagi, olgu see armastatu, unistused, sõbrad, pere jne, sest elu on julm. Ka tänapäeval on printsiip ikka sama: meie ootused ei võrdu reaalsusega. Sellepärast lähevad inimesed tihti lihtsamat teed pidi.
– Hanna-Ly

Nad on siinse elu teinud endale talutavaks, kuigi mõtteis mõlgub neil ikkagi Moskva – Igatsus millegi järele, mida sa tead, et sa kunagi ei saa. Tegelased ei näita seda küll nii avatult välja, aga kõigil on omad mured: Maša pole oma meest kunagi armastanud, Irinale hakkab külge lööma arst Tšebutõkin, naine matab mehe lootused armastusest ja abielust kohe maha.
– Arelle

Üks peamisi omadusi, mis peaksid inimesel olema, et oma ideaale saavutada, on võime ohverdada kõik selle nimel. Kõik, mis õdedel on, on ettekujutus oma ideaalist või tulevikust, aga nad ise ei tee selleks mitte midagi. Andrei ja tema kolm õde kaotasid oma motivatsiooni ja järele jäi ainult unistus ideaalidest.
– Raiko

Tšehhov on oma näidendiga väitnud, et ainus viis elada normaalselt on teha tööd. Inimene, kes käib päevast päeva tööl, teab elust ja maailmast rohkem kui see, kes on sündinud, hõbelusikas suus. Nad ei ole näinud vaeva ja nad hindavad asju vähem. Inimesed, kes pole elus tööd teinud, hakkavad ka mingil määral tööd tegema, kuigi töölisklassile jäävad nad selles suhtes alla.
– Kevin 

Kolm täiskasvanud naist elasid koos, justkui oleksid nad üksteisest sõltunud. Nad ei suutnud tulla toime muutusega enda elus. Peale isa surma jäi nende jaoks kui aeg seisma. Õed raiskasid oma noorust provintsilinnas, olles võimetud oma elu paremaks muutma.
– Emma

Nii „Kirsiaia“ kui ka „Kolme õe“ tegelased on justkui transis. Kui inimesed ainult räägivad unistustest, aga midagi nende täitmiseks ei tee, siis nad ei taha nende täitumist. Realiseerimata unistused hävitab elu varem või hiljem ära. Kui sul pole plaani, hakkamist ja reaalset tahet midagi korda saata, siis ei juhtugi midagi.
– Tiina

Moskva, kuhu õed tahtsid minna, oleks olnud elu võimalus, aga ei oska öelda, miks, aga elu võimaluse käest laskmine neile meeldis. Lõpuks nad ei läinudki, sest kellel tuli vanus peale, kellel muud mured.
- Marcus

Mõlemad näidendid on näited sellest, kuidas inimesed tahavad head tulevikku, aga ei tee midagi, et see tulevik kohale jõuaks.
– Anders

Loetud raamatus räägiti palju oma unistustest, soovidest ja lootustest, kuid nagu ka päris elus, siis need kõik asjad ei saa täide minna. Kindlasti sõltub see sellest, kui väga inimene neid asju soovib või tahab. Näiteks „Kirsiaias” sooviti raha ja armastust, kuid need soovid ei tahtnud väga täituda. Elu on nagu lotomäng, ei tea kunagi, kas sa võidad selles või jääd vaesemaks. „Kolme õe“ Andrei käis ka lotot mängimas, kuid ōnn ei naeratanud ja jäi oma 200 rublast ilma.
– Sirle

Kogu näidendi jooksul unistasid õed kolida oma meelislinna Moskvasse. Seal olevat kõik peenem ja parem kui nende praeguses kolkas. Sellegipoolest nad ei astunud kunagi ühtegi sammu oma unistuste poole, vaid ainult rääkisid sellest kogu aeg. See unistus jäigi neile kättesaamatuks olematu tahtejõu ja enesedistsipliini pärast. Täpselt samad lood on ka tänapäeval inimestega, kes elavad oma unistustes ega taju praegust hetke.
– Sergo

Nende tegelaste ebaõnne või halva elu taga olid ikka ja jälle samad põhjused. Enamasti oli selleks nende ellusuhtumine. Nad ainult unistasid ja olid mugavusstoonis ning lootsid teistele asjadele, selle asemel et midagi teha.
– Andreas

Tegelastel hakkab oma eluga igav. Nad tahaksid aina midagi uut. See tekitabki tegelastes tuimust ja tüdimust. Nad jäävad ainult unistama ja kui tuleb aeg tegutsema hakata on juba liiga hilja.
– Jaagup

Tšehhovi draamad on valdavalt sünged ja veidi masendavad, kuid neis peitub reaalsus, mida on näha ka tänapäeval. Peale „Kirsiaia“ lugemist olin ma veidi segaduses, et miks seal midagi ei toimunud, kuid seda hiljem arutades, sain aru, et see ongi Tšehhovi draamade mõte. Mõlemas näidendis võib tähele panna, et tegelased on kurvad, nad on kinni oma unistustes ja loodavad, et tulevik on helgem ja kõik muutub, kuid reaalsus on see, et keegi ei tee midagi, et oma unistusi ja helgemat tulevikku saavutada. Minu meelest on mõlemad näidendid mõtte poolest väga sarnased, kummaski ei juhtu eriti midagi, aga kõigil on suured unistused ning lõpus pole midagi muutunud, miski pole paremini kui alguses.
– Kertu

Kui võrrelda Tšehhovit ja tänapäeva, siis tegelikult pole midagi muutunud. On kahte sorti inimesi: need, kes püüavad head tuleviku saavutada, ja need, kes elavad olevikus. Rikaste lapsed on tihti elukogemuseta inimesed, elavad olevikus. Paljud kuulsad ja rikkad inimesed on pärit vaesetest peredest, nad pürgivad hea tuleviku poole. Et nende lapsed ei peaks vaesust kannatama.
– Kameron

Tšehhov kirjutas tänapäevaselt ja need probleemid mida ta tol ajal käsitles ei ole kadunud kuhugi, need on just rohkem esile tõusnud paarisaja aasta jooksul. Sarnaneb tänapäevaga, et inimestel on teatud unistused ja eesmärgid, aga kui tuleb esimene takistus, siis antakse kergekäeliselt alla ega proovita uuesti alustada, sest “ma niikuinii ei saa seda.” Minu arusaama kohaselt on tegelikult tegemist tarkade ja haritud inimestega, aga nad ei saa aru või ei oska püüelda oma unistuse poole. Teos oli pigem lihtsam lugemine kui teksti lahti harutamine. Meeldib lugeda näidendit ja vaadata etendust, sest siis tekib tervikpilt loetust ja saab võrrelda peas tekkinud kujutlust.
– Karolin

Tšehhovi „Kolm õde” ja „Kirsiaed” annavad edasi kõik probleemid, mis olid 100+ aastat tagasi ning pole siiani kadunud: viitsimatus, õnnetu olemise, surma jne. Kõigest alati unistati, räägiti, planeeriti, kuid asjad ei jõudnud tegudeni, sest see jäi viitsimise taha kinni. Oldi alati pundis, kas õdede või emaga või kellega iganes, sest lahti laskmine oli tabu ning mingite ettekirjutiste pärast pidi asju tegema. Näiteks, abielluti abiellumise pärast, kuna pidi, mitte armastuse pärast.
– Mariette

Nad ei petnud isegi teisi nii palju kui iseennast. See lõpmatu loba oli vaid suitsukate, et varjata endas peituvat masendust ja hirmu tuleviku ees. Kõige keerulisem on alati teha esimene samm. Kui elada ilma seda sammu tegemata, siis pole elul mingit mõtet, sest sai jõua kuhugi. Ei tohiks oma elu matta täitumatute unistuste alla ning elada üks päev korraga.
– Henna

Nad lasid elul ennast petta, kuna neil ei olnud selle üle kontrolli. Sa oled ise loll, et ei liiguta kohe ennast – sellepärast ei läinudki keegi Moskvasse. Inimestele ei meeldi oma praegune elu – kõik tahavad seda muuta, kuid keegi ei tee seda.
– Samuel

Mis saab siis, kui inimene laseb kurjal enda üle võimust võtta, võimujanul end valitseda?
​
10. klasside õpilased lugesid William Shakespeare'i tragöödiat "Macbeth" ning arutasid võimujanu ja võimu kuritarvitamise teemadel. 
Heti-Anni vihikus oli lisaks sisukale mõttele ka illustratsioone. ​

Macbeth muutus üle aja võimuahneks ja hakkas arvama, et ta in ainuke, kes väärib trooni. - RZ

Kui leedi Macbeth teada sai, et inglaste väed tulevad, teadis ta kohe, et nad tulevad Macbethi troonilt kukutama ja riigi rahvale tõde kuulutama. Sellest tõdemusest läks leedi peast hulluks, sest ta teadis, mis juhtub, kui rahvas tapmiste ja reetmise kohta tõe teada saab. See näitas, kui nõrk on tegelikult inimloomus: leedi ei suutnud oma mõtlemist kontrolli all hoida ja tegi enesetapu. - AR

Leedile jääb igaveseks süütunne sisse selle eest, mida ta kuningale tegi. Leedi Macbeth räägib kõik unes olles arstile välja. - AR Arst ütles selle peale, et süda on tal raske koorma all ning et see haigus käib üle tema kogemuste ja et leedi Macbeth vajab arsti asemel hoopis preestrit. - LLT

Mees on kahepalgeline ja segaduses. Ta plaanib kurje tegusid ja soovib kõigile halba. ta ei võta teiste nõu kuulda, vaid elab üksinduses, kartes langeda. Nad naisega olid mõlemad auahned ja tahtsid kõrgemale kohale asuda. - HAT

11. klasside õpilased on end sel sügisel sisse lugenud "Tõe ja õiguse" sündmustikku - oktoobri alguses lugesime läbi I osa viimased laused ja 14. oktoobril sõitsime Vargamäele, et kõik see asi oma silmaga üle vaadata. Esialgu vaatasime ringi 19. sajandi hoonetes, seejärel ajasime rehe all juttu, siis otsisime üles kaevu ja sealt suundusime 20. sajandil ehitatud elumajja, kus igaüks sai ülesande, mille kallal pead vaevata. Sooritatud ülesande vastu sai igaüks ühe Tammsaare tsitaadi. 
Need imelised pildid tegi mittestatsionaarse õppe 11. klassi õpilane Emil ja õpetaja Aave, muljeid jagasid kõik. 
Õppereis Vargamäele sai teoks tänu Türi raamatukogu haridusprojektile. Aitäh, raamatukogu rahvas!

Lühidalt öeldes mulle meeldis see väike reis Vargamäele, sest raamatut lugedes tekkis mul oma kujutluspilt sellest paigast, aga kui nüüd ise kohal käisin ja nägin PÄRISELT, kus kõik aset leiab, olin üllatunud. Kõige enam meeldis mulle siiski see, et teie kui minu õpetaja rääkisite juurde ja andsite veel rohkem aimu Tammsaare elust ja tema loomingust.
 
Väga põnev oli peale lugemist käia kohapeal ja näha, milline see koht tegelikult välja nägi, minu enda ettekujutuses nägi see hoopis teistsugune välja. Mulle meeldis ka lugeda selle kohta, kuidas Tammsaare seda raamatut kirjutas. Tsitaat, mille sain on väga mõtleva panev ja mõnes mõttes ehk isegi seostus minuga: „Mina olin valmis oma armastuse pärast unustama kõik muu, aga tema võis armastada ainult siis, kui talle oleks jäänud ka kõik muu.“'
 
Mulle väga meeldis, huvitav oli kuulata Tammsaare elust ja tema tegemistest, sest ma pole tema kohta palju kuulnud. Tsitaat meeldis ka, selle mõistmine ja sellest täielikult aru saamine nõuab süvenemist, sest lihtsalt peale vaadates ei jõudnud mõte päris minuni.
 
Kohapeal olles tekkis kohe nagu film silme ette ning neid majas olevaid esemeid ja tööriistu vaadates sain ma rohkem aru, kui palju raskem oli vanasti praeguse ajaga võrreldes. Oli huvitav.
 
Koht ise ei olnud huvitav. Kõige huvitavam osa oli see, mis teie rääkisite maja sees. Mõtteid tekkis, aga talu on ikka ebahuvitav.
 
Mulle meeldis, kuidas kohale minnes oli tervet raamatut oli palju lihtsam ette kujutada, kuidas nad kunagi elasid ja millised raskuseid nad pidid ületama, eriti Krõõt.
 
Mulle isiklikult meeldis väljasõit tohutult. Tänu Vargamäel käimisele sain parema ülevaate Tammsaare mõttekäigust. Olen varem Vargamäed külastanud, ent teadmata, et asun Vargamäel. Kujutasin vaimusilmas raamatu tegevuspaika ette hoopis teisiti.
  
Tänu raamatule tekkisid pildid silme ette, kuidas need sündmused toimusid. Tunda oli, millised olid inimeste emotsioonid ning tekkis parem ettekujutus, kuidas tollel ajal inimesed elasid ja kuidas nad hakkama said. Kõige jubedam oli ette kujutada, kui kaugel pidid Krõõt ja Mari vee järel käima ning tekkis parem ettekujutus sellest pakust, kust Krõõt pidi üle ronima. Oli tore ning andis terviku tunde.
 
Kink, mis saime, oli väga huvitav. „Mis saab küll armastusest, kui ta ajab nõnda valetama!” On küll praegu arusaamatu, kuid tuleb päev, millal saabub selgus ning mõistmine. Igal asjal oma aeg.
 
 
Tänane õppereis viis nii füüsiliselt kui ja vaimselt ajas tagasi. See kõik tundub nii sürreaalne, et elustik selline oli. Et nii arenenud inimesed, kui meie praegu oleme, sündisid muldpõrandale ja tõid vett kaevust. Mulle meeldisid kõige rohkem muusemi seintel olevad tekstid, eriti see, mis rääkis Tammsaare suhetest teatriga. „Aga mees, kes pole õieti armastanud, pole nagu õige mees, sest ainult armastus on mehe mõõt.” Tsitaat on seotud tihedalt Vargamäe Andresega, kes ei osanud õigesti armastada ega seda välja näidata. Väga huvitavalt sõnastatud, millel on tõepõhi all. Tänan õpetajaid, et väljasõidu organiseerisid, oleksin seal viibinud lausa kauem.:)
 
 
Lause, mille sain, oli väga sügavamõtteline. Mulle meeldis see, et sain näha tegevuspaika, millest olin lugenud varem raamatust. Lisaks sain aimu, mida oodata järgmistest osadest, kui neid lugema hakkaks. Huvitav oleks tulla tagasi mingi aja pärast ja meenutada, kuidas on minu arvamus sellest kõigest muutunud.
 
 
Kõige meeldejäävam mõte oli see, et kui rasked need ämbrid olid ajapikku, isegi ilma veeta. Muidu väga meeldis see väljasõit, huvitav oli näha, milline see koht välja nägi võrreldes sellega, kuidas mina ette kujutasin.
 
Vargamäe tekitas olemise, nagu oleks raamatus sees. Õpetaja antud teadmised, milline oli Tammsaare elu nii Vargamäel kui Tallinnas ja Tartus, olid väga huvitavad ning andis tahtmise ikka Tammsaare teoseid veel ja veel lugeda. Kui raamatust jäi mulje, et Vargamäe on suur ja lai ning ka talumajad on suuremad kui tegelikkuses. Ekskursioon pani mõtlema selle üle, milline oli elu üle saja aasta tagasi.
 
 
Mulle meeldis väga majades sees käia ja uurida erinevaid asju. Väga tore oli ka ülesanne muuseumist küsimustele vastuseid otsida, sest see pani kõik asjadesse rohkem süvenema ja päriselt midagi õppima.
 
 
Väga veart kogemus. Tundub, et õpetaja on mõned korrad raamatut lehitsenud. Kiitus giidile!
 
Mõtlesin, et kuidas oli seal elada nende ajal. Kuidas nad kõik ilma privaatsuseta hakkama said ja kui tugev naine on Krõõt.
​

Täna peame õppeaasta lõpetamise aktust, sel puhul on jagab Oskar õppeaasta viimast tööd – luuletust.
11. klassid täitsid ühes kirjandustunnis lünki. Õpetaja peitis Ain Kaalepi luuletusest mõned fraasid ära ning ootas sinna õpilaste loomingut. Välja tuli tõsiseid ja humoorikaid mõtisklusi-luuletusi. Blogisse jõudis Karmeni looming, mis moodustab iseseisva luuletusena sisulise terviku. 
Vasakul on Karmeni luuletus, allajoonitud fraasid on lüngad, mille õpilane pidi täitma. Paremal on Ain Kaalepi originaal.

Kunagi kirjutas üks õpilane mulle tagasisideks, et kirjanduse tund on nagu karussellisõit, pärast mida ta jäi mõttesse, et mis see nüüd oli. Õnneks sai tema selgitusest lisaks lugeda, et see sõit talle meeldis, mitte ei ajanud südant pahaks. 
Aga nüüd, seoses eesti kirjanduse olümpiaadi ettevalmistusega sain ma ise kogeda tõelist karussellisõitu! Küsisin tüdrukutelt, kas sõidame, ja nad lükkasid sellise hoo sisse, et see hoiab käimas veel tükk aega. 
Meie kooli kirjandusblogi Oskar (muide, Tammsaarel ja Kivirähkil, kelle elu ja loomingu tundmise peale see olümpiaad oli, on kahepeale kaheksa Oskarit; see arv võib veel muutuda) pakub nüüd lugemiseks esimese eesti kirjanduse olümpiaadi võitjate ja ühtlasi ka sellele karussellile hoo sisse lükanud Mia-Maria, Meliina ja Kai-Melli enda muljeid ja mõlgutusi.
Järgmise olümpiaadi autorid on Jaan Kross ja Krstiina Ehin ja mul on õpilastele küsimus: kes seekord minuga sõitma tuleb?
​õp Beekmann

​Mia-Maria: Uus armastus lugemise vastu
 
Ütlesin juba novembris oma tiimikaaslastele, et tõotab tulla huvitav talv, ja nii see oligi. Olümpiaadil osalemine ja selleks valmistumine äratas minus mingil määral uuesti armastuse lugemise vastu. Avastasin õppimise käigus enda jaoks paar sellist teost, mis on saanud mulle väga südamelähedaseks ja mida tahan juba tulevikus veel ja veel lugeda. Eesti kirjandust jään lugema ja propageerima ka edaspidi, olen juba välja otsinud järgmised eesti kirjanikud, kelle loominguga kavatsen tutvuda. 
 
Alguses tekitas meie sõjaplaan minus korralikku hirmuäratust (iga nädal 1–2 raamatut läbi lugeda??), kuid iganädalased kohtumised selleks, et loetut analüüsida, kujunesid üheks mu selle aasta lemmikharjumuseks. Pean mainima, et kui pole suurt huvi lugemise vastu, siis ei tasu kindlasti sellist asja ette võtta, sest meie ettevalmistus oli väga-väga põhjalik. 
 
Mu tiimikaaslased – kõige tublimad ja innukamad inimesed, keda ma tunnen. Nendega koos õppimine ei tundunud nagu mingisugune kohustus, hoopis vastupidi. Kõige suurem austus ja tänu kuulub aga muidugi meie juhendajale Averonikale, kes hoolitses selle eest, et me teaksime väiksemaidki infokillukesi Tammsaare ja Kivirähki elust ja loomingust. Ta viis meid (oma vabast ajast!) muuseumitesse ja teatrietendustele, otsis meile kirjandusteadlaste tekste lugemiseks ja ka erinevaid teemakohaseid raadiosaateid kuulamiseks, mis kujunesid nii mõnegi mu õhtuse jalutuskäigu taustamuusikaks. Lisaks luges ta muidugi läbi kõik need romaanid, jutustused ja näidendid mis meiegi. Ilma tema ja rühmakaaslaste motiveerituseta poleks sellest olümpiaadist midagi välja tulnud. (Pildil Meliina ja Mia Tammsaare majamuuseumi ees Kadriorus Koidula tänavas.)
 
TL; DR: lugege eesti kirjandust, see on palju huvitavam, kui pealtnäha paistab, ma luban! 

 ​Meliina: Sai nutta ja sai naerda
See oli nagu eile, kui õpetaja Beekmann meilt küsis, kas oleme valmis end kirjanduse olümpiaadi maakondlikul voorul proovile panema. Tol hetkel ei mõelnud ma sellest suurt midagi, kirjandus mulle meeldib ja Tammsaare ning Kivirähk ka. Lugesime „ettevalmistuseks“ (jutumärkides sellepärast, et võrreldes vabariikliku ettevalmistusega oli see köömes) paar artiklit, kuulasime mõned raadiosaated ja see oligi kõik. „Läheb nagu läheb,“ mõtlesin ma. Seda enam oli meie üllatus suur, kui saime teate, et oleme edasi kutsutud vabariiklikusse vooru! Nüüd oli aeg PÄRISELT vaeva näha. Kuna keegi meist pole mütsiga lööja tüüpi, panime paika plaani: hakkame lugema! Plaan iganädalaselt lugeda üks või mitu teost tundus alguses hirmutav. (Pildil Mia ja Meliina KUMUs VAT Teatri  "Juuditi" eel.)

Ning tõsi, algus oligi raske, ei tahtnud kuidagi vedama saada (pärast ei saanud pidama). Oma reedesed päevad veetsime peale kooli ikka ja jälle klassis 112, arutades ja muljetades äsja loetud teoste kohta, klassikaaslased kutsusid seda naljatades ka „pärastlõunaseks lugemisklubiks“.  Muidugi oli hetki, kus mõtlesin, et enam tõesti ei jaksa, kuid mõte sellest, et tegemist on tiimiüritusega ning kõigi panus loeb, motiveeris mind. Samuti oli meiega äärmiselt positiivset energiat süstiv õpetaja, kes oli sellel teekonnal meie kõrval ning meid muuseumitesse ja teatritesse vedas, ta oli osa meie tiimist.  „Te olete ilusad, targad ja tublid“ – need sõnad jäävad mind saatma pikaks ajaks, sest neid lausus õpetaja Beekmann meile enne võistlustulle astumist. Närvid olid laes!

Olümpiaad ise oli viktoriini vormis ning läks kiiresti, meie kolmikus ei mingeid lahkarvamusi, kõik sujus. Siiski arvasime peale lõppu, et meil läks enam-vähem. Kui kord oli autasustamise käes ning kuulsime, et võitjate punktisumma oli teise koha omanikest ligi kümne punkti võrra suurem, olime üllatunud: vau, keegi on päriselt nii taibu?! Mina ja Mia lootsime salamisi kasvõi kolmandat kohta, kuna tahtsime endale väga Maarja Vaino kommentaaridega „Juuditit“, kuid, kui kolmanda koha tiimina ei kutsutudki ette Türi ühisgümnaasiumi, olime pettunud. Aga siis… nagu välk selgest taevast, kutsuti meid ette kui võitjad!! Sõnadest jääb väheks selle hetke kirjeldamiseks, aga mul oli teadmine, et kõik see – higi, veri ja pisarad – tasus end ära. Olime veel pikka aega afektiseisundis.
​
See oli täiesti uskumatu teekond ning ma ei kahetse absoluutselt, et loovutasin mõned-kümned õhtud väljas tšillimist raamatulugemisele. Kõik see, teoste vahel seoste leidmine ja nende analüüsimine, andis mulle väärtusliku kogemuse, arendas mu mõttemaailma ning pani ka ümbritsevat teise pilguga vaatama. Võtan selle teekonna kokku Kivirähki „Maailma otsas“ tegelase Vooremäe sõnadega: sai nutta ja sai naerda.

Kuna Kai-Melli oskas selle sõidu ajaks haigeks jääda, jäi ta Tammsaare majamuuseumist ja "Juuditist" ilma. Siin on Mia ja Meliina Tammsaare kirjutuslaua taga, lugemas kirjaniku viimaseks jäänud teksti. Selle laua taga kirjutades Tammsaare suri.

Kai-Melli: Mõtle, kui Tammsaare vaim oli ka seal saalis kohal?
Suvel ütlesin oma kolleegile jutu käigus, et mina küll kõiki “Tõe ja õiguse” 5 osa läbi ei plaani lugeda. Olin ju juba 1. osaga päris korralikult higistanud. Tundub, et neid sõnu kuulis kuskil taevas pilve peal pikutav Pearu, kes nagu kiuste mõtles, et susi, söögu see blond oma sõnu. Ehk siis…Eesti Emakeeleõpetajate Selts otsustas sellel õppeaastal esmakordselt korraldada kirjandusolümpiaadi. Eelvoor toimus novembris ning olümpiaadi teema keskpunktis olid Kivirähk ja Tammsaare (jah, ma tean, neil on kahepeale ainult mingi paar raamatut ilmunud, mingist loometöö produktiivsusest ei saa siin juttugi olla). Kui õpetaja mind osalema kutsus, olin puhtast uudishimust ja kergest sportlikust huvist üsna kohe nõus, aga ega ma toona siis teadnud, millele alla olin kirjutamas. (Pildil teatri- ja muusikamuuseumis, kus Kai-Melli pigistab Kivirähki tekstidest välja viimast.)

Eelvoor oli jõhker ja see ajas mind nii kohutavalt närvi. Meil oli vastamiseks vaid pool tundi, kuid küsimusi oli matsakalt palju ning need olid mahlaselt pikad. Pärast 10 sekundit oli seega siis 30 minutit möödunud ja mulle ei meeldinud see tunne, mida pärast tundsin. Tungiv soov kogetud tunnet tulevikus vältida saigi sütitavaks, kui saime tiimiga teada, et pääsesime vabariiki.

Milline näeb välja üks kordamisprotsess? Tõenäoliselt peaksid mingid materjalid läbi töötama, hea oleks, kui midagi ka meelde jääks ning kõigele lisaks pakuks boonust ka see, kui kogu protsess pole hirmus vägistamine, vaid ses leidub ka midagi nauditavat. Tiimi ja õpetajaga valjult mõtteid mõlgutades jäi kõlama mõte, et käega lööma minna nagu ei tahaks. Mõte jäigi õhku ning õhtul leidsin enda postkastist kirja, kus seisis õpetaja ettepanek alustada sõjaplaaniga ehk selmet omaette kuskil põlve otsas miskit läbi närida, teeksime seda ühiselt ja struktureeritult. Ma olin kohe käpp.

Milles seisnes sõjaplaan? Ladusime ritta kõik Tammsaare ja Kivirähki teosed ning panime paika kindlad kuupäevad, mis ajaks miski läbi loetud peaks olema. Enamasti siis ühe nädalaga üks raamat, mida reedeti lahkasime. Lahates ei piirdunud me vaid maksa, neerude ja südamega (loe: faktiteadmistega), vaid kaevusime sügavamale, üritades lahti mõtestada ka näiteks ajastut, millal raamat kirjutatud oli. Kui loetu hulk oli juba piisavalt suur, saime hakata teoste vahel paralleele tõmbama. Selline lähenemine oli vajalik kindlustamaks, et me ei ralli raamatust lihtsalt läbi, vaid päriselt üritame mõista, kas me saime aru, mida just lugesime.

Ühel hetkel sai Tammsaarest väga siiber, no päris ausalt kohe. See polnud isiklik. Lihtsalt, kui sa sööd korraga ära 3 liitrit jäätist, siis ühel hetkel tuleb lihtsalt piir ette. Õnneks lülitusime peagi Kivirähki lainele. Kivirähk oli täielik nauding. Ma armastan ta tegelasi, huumorit, lauseid, sõnu, tähti ja seda, et ta suudab enda loodud fantaasiamaailma müüa mulle maha reaalsusena. Kui algklassipläkutajana pidasin enda lemmikraamatuks pikalt raamatut “Sirli, Siim ja saladused”, siis vanemana on see asendunud raamatuga “Mees, kes teadis ussisõnu”, mida olen nüüdseks lugenud kolm korda. Ainus raamat, mida olen rohkem lugenud, on ilmselt majandusõpik.

Kuigi ettevalmistusperiood oli rohkem kui 4 kuud pikk, osutus intensiivseimaks lugemisajaks koguperioodist ikkagi viimane nädal. Selleni viis ilmselt minu kohati idiootne põhimõte. Nimelt otsustasin, et ma ei saa mitte kellelegi toetuda ja et pean ise kõik vajalikud raamatud läbi lugema. Asi polnud minu tiimiliikmetes, vastupidi, paremaid tiimiliikmeid oleks olnud raske soovida, vaid ma lihtsalt tahtsin kindel olla, et ma teen omalt poolt kõik võimaliku ja olgem ausad, ma vihkan seda tunnet, kui küsitakse midagi, mida ma ei tea. Eriliselt tülgastav on see tunne siis, kui sa oled selle küsimuse peale varem mõelnud, aga oled olnud liiga laisk, et sellele vastust leida. See oli täielik saatan mu elus, aga tavaliselt tulid need „küsimused” mu juurde siis, kui üritasin magama jääda. Kui ma ei suutnud vastust oma peas välja mõelda, tõusin voodist, lonkisin arvuti juurde ning avasin oma faili. Liiv on vist kunagi öelnud, et kui sa ei vaevu pähe saabunud riimi kohe paberile kandma, siis sa pole tõeline luuletaja. Võib-olla ma valetan.

Ja siis ta jõudiski kätte, tiim Türist astus peale Raeapteegi külastust sisse GAGi ustest. Algas RAGNARÖK**. Tagasivaatlik ülevaade: 100 sõna minutis, 30 tiimi, 20 küsimust, 4 kastmeta praadi, 4 tundi und, 3 kohtunikku, 2 muhedalt olijat ja 1 meeleheitlikult pastakat klõpsutav käsi; esimene küsimus oli latakas näkku, aga siis hakkas juba sujuma; igale küsimusele vastust oodates pigistasin kas Mia õlga või Meliina jalga; sosistades karjumine; peaaegu hea poker face, mis langes siis, kui võitjatena hüüti välja TÜG.

Üks viimane mõte. Mõtle, kui Tammsaare vaim oli ka seal saalis kohal? Sest nagu, kus mujal oleks ta pidanud olema?
​
* Nii tervitati meid registreerimislauas: teie olete meeskond Türist; muidugi jääb see fraas meie inside-naljaks ka edaspidi.
** See lõppvoor oli üks suur lahing meie ning eliitkoolide vahel ning sellele järgnev üks maailmalõpp. Maailmalõpp sellepärast, et olen ülemõtleja ja -muretseja ning panen tihti asjad kummalisse konteksti, kus on kas kõik või mitte midagi.

Piltidele selgituseks
- Käisime paar päeva enne olümpiaadi Draamateatris vaatamas Kivirähki juubeliks tehtud "Keiserlikku kokka". Enne teatrit käisime teatri- ja muusikamuuseumis ja astusime läbi ka Jaan Krossi vastavatud skulptuuri juurest, ilma et me oleks sel päeval teadnud, et järgmise olümpiaadi teema on Jaan Kross ja Kristiina Ehin. Aga me ise mõtlesime sellele, et kindlasti on Jaan Kross...
- Meie meeskond enne olümpiaadi algust...
- ...ja pärast võitjate väljakuulutamist. 
- Ja siis jäi veel rongini just parasjagu nii palju aega, et käia läbi ka Tammsaare skulptuuri juurest. Muide, nende kahe skulptuuri autor on üks ja sama kujur, Jaak Soans.