Mõnikord on vaja kogeda seiklust, et seiklusest endast aru saada

Abituriendid lugesid suvel raamatuid – ilukirjandust ja populaarteadust. Kui me septembri alguses kokku saime, vahetasime muljeid. Ja siis kirjutasime kaasas olnud raamatutest välja esimesi ja viimaseid lauseid. Marcus liitis kõik need laused üheks mõtlemapanevaks looks.

 Kaubanduskeskuse kassas istumist kui tööd polnud Raine unistuste nimekirjas ja tema lapsepõlves ei osanud sellist ametit isegi kõige taiplikumad lapsed ette näha. Selleks oli tal vaja vaid ühte: jääda ellu ja selles osas olid nad emaga sama meelt.
Ühel päeval helistas teoreetilise füüsika instituudi vanemkonsultant Karl Beuve oma sõbrale Arvid Silberile ja palus sel nii ruttu kui võimalik enda juurest läbi tulla. “Auväärt aadliisandad ja -prouad!”
“Ma ei tule,” libistasin sõrmedega läbi juuste. Minejaid ei olnud ju kellelegi tarvis, viisakusest vaadati neile järele lõpuni.
“Täna saatsin ma Enn-Aksli ära.”
Ma nutsin, sest see oli ainus, mida ma teha suutsin. Kahel pool sirget teed mühises kevadine mets. Ja siis lesis Pall pimedas trümmis vana kasuka peal, külje all kivikõvad kodusest paest trepiastmed, ühe kõrge ning aimamatu trepi jaoks määratud, sõõrmeis ühe unenäolumma nelgilõhn – ja kuulis, kuidas otsad lahti hõigati ja purdetu mere plahin aina valjemaks tõusis, ning tundis, kuidas kõik õõtsuma hakkas, nagu poleks maailmas ei lõhnadel, ei kaljudel pidet.
Jälle tulevad mehed aurukatlaga: “Auväärt antvärgid, untsantsakad ja matsid!” 
Freddie Mercury aga laulis: "We were born to be princes of the universe. No man could understand, my power is in my own hand…" Õnnistatud olgu see päev ja kiitkem teda, kuni suu kannab sõnu, süda mõtet ja küps päikeseketas Varsametsa kohal pole kustunud. Mõnikord on vaja kogeda seiklust, et seiklusest endast aru saada.