Mida õppis Indrek Mauruse koolis?

11. klasside õpilased lugesid "Tõe ja õiguse" II osa. Raamat läbi, panid noored oma mõtted kirja. Oskaril on hea meel kogu seda ilu lugejatega jagada. 

Elu läbi Indreku silmade 
 
Mulle oli “Tõe ja õiguse” II osa  lugemine väga meeltmööda. Teos oli sügava sisuga, kuid seda oli kerge lugeda. Võrreldes raamatut esimese osaga, ütleksin, et teist osa oli kordades lihtsam lugeda ja mingil määral ka kergem mõista. Tundsin, et lugema hakates raamat neelas mind endasse ning sisu oli köitev. Arvan, et osaliselt võis selle põhjuseks olla raamatu sisu ehk 18-aastase koolipoisi elu. Raamatut lugedes leidsin endas ja Indrekus sarnasusi, näiteks tema vaikne olek, kuid sügav mõttemaailm. Kool muutis teda ja kogu tema mõtteviisi, arvamust elust. Minu arvates olid kolm põhilist eluõppetundi, mis tema ellusuhtumist muutsid, võitlus Jumalaga, võitlus iseendaga ja võitlus aususega.
Arvan, et neist kolmest suurima õppetunni mängis Indrekule usk lootusesse ja Jumalasse. Indrek tuli usklikust perest, kuid ennast ta ei tunnistanud usklikuks. Ta nägi, mida usk isaga tegi, see pani teda Jumalat kartma. Ta oli kahevahel, kas uskuda või mitte. Indrek austas teisi ning ta oli kergesti mõjutatav. Esimene, kes hakkas mõjutama tema uskumust Jumalast, oli Timusk. Enne nende jutuajamist arvas Indrek, et peab uskuma, kuid Timusk andis talle mõista, et tegelikult ei pea uskuma, vaid piisab näitamisest, et usud. Sellest ühest korras piisas, et panna teda kahtlema kõiges. Raamatu lõppedes oli aga Indrek täielikult muutunud. Ta oli lõpetanud täielikult Jumalasse uskumise, sest surm oli võtnud temalt Ramilda. Ta oli kaotanud lootuse ning üritas seda Jumala puudumisega põhjendada. Ta oli kaotanud ka oma endise mina, ta ei mõelnud enam läbi, mida ütles ja tegi, vaid viis ellu rutakaid otsuseid, millel olid halvad tagajärjed. 
Võitlus aususega ilmnes juba loo alguses, kus Indrek esmalt valetas härra Maurusele ning kuidas hiljem Tigapuu teda oma valedega ninapidi vedas. Teose teine osa algas valedega ning ka lõppes valedega. Arvan, et suure rolli tõest mängisidki just hr Maurus ja Tigapuu. Tigapuu oli see, kes pani Indrekut mõistma, et alati ei piisa ainult heast südamest ja aususest, et elus läbi lüüa. Tigapuu sai mitmeid kordi valedega Indrekust jagu. Indrek oli aga aus ja õrn ning ei pidanud valetamist õigeks, kuid tuli ette mitmeid kordi kui ei jäänud ka temal muud üle kui valetada, et olla truu koolikaaslastele. Ta õppis elama valedes ja valetades.
Minu arvates pidas Indrek pidevat võitlust iseendaga kogu raamatu sisu vältel. Ta oli endassehoidev ning ei väljendanud oma mõtteid. Tema arvamusest ja seisukohtadest oli aru saada vaid tema mõtete kaudu. Indrek ei olnud kunagi keegi, kes pidas pikki monolooge, et anda teistele mõista oma seisukohtadest. Ta arutles ja pidas vaidlusi peamiselt oma mõtetes. Raamatu lõpus lõppes minu arvates ka võitlus iseendaga. Ta oli avaldanud artikli, mida igaüks poleks julgenud. Indrek ei olnud enam ammu see tagasihoitud maapoiss, kellena ta linna tuli.  
Ramilda kaotusega kaotas ta iseenda ning ta ei hoolinud millestki. On mõistetav, et surm murrab inimese ning paneb teda mõtlematult käituma, kuid ei saa unustada, et tegudel on tagajärjed. Indrekul, olles ise alati heatahtlik, oli kombeks oodata ka kõigilt teistelt vastu head. Ta õppis seda oma kogemusest, ja mitte kergelt, et kõik ei lähe alati hästi ning ei saa olla teiste suhtes liialt usaldav. Arvan, et kõik linnas kogetud õppetunnid olid talle edasiseks eluks vajalikud ning need panid teda mõistma elu tõelist olemust, mida ta maal lapsena veel tunda polnud saanud. 
Emma K. (11.b)

Eluõppetunnid

Me kõik õpime elus erinevaid õppetunde, erinevatel aegadel. Tooksin välja raamatust „Tõde ja õigus“ kolm eluõppetundi, mida raamatu peategelane pidi omal nahal ise tundma.
Head asjad ei tule elus kergelt, seda pidi omal nahal tundma ka Indrek. Alustades sellest, kui ta esimest korda värisevate jalgadega Mauruse ukse taga seisis, oodates vastust tema kooli vastuvõtmise asjus. Maalt tulnud poiss ei teadnud linna asjadest veel midagi ning oli kõige suhtes üpris skeptiline. Kooli saamine oli tema arust oluline ja ka raske. Kui kooli direktor oli talle jaatavalt vastanud, langes vaese maapoisi südamelt kivi. See ongi ehtne näide sellest, et head asjad ei kuku meile sülle, me peame nende nimel natukene kannatama, Indrek kaannatski, tundes kartust, et mis võib edasi juhtuda. Kooli saamine oli hea asi, kuulates õpetajate pikki jutte elust, muutis see tema maailmavaadet.
Teisena tooksin ma välja selle, et ta pidi ka Ramilda nimel võitlema, küll Tigapuuga, isegi iseendaga. Mulle meeldis see, kuidas autor oli pannud Indreku kannatama, jättes veel ta raamatu lõpus tüdrukust ilma.
Ära võta asju nii tõsiselt, seda õppis raamatu peategelane Tigapuult. Indreku alkoholilembene sõber õpetas talle elu ilu läbi asjade mitte nii tõsiselt võtmise. Tigapuu ise oli nimelt suur valetaja, kes tegi kõik selleks, et Mauruse käest mitte pahandada saada. Minu arust tegi ta seda väga osavalt, kaasates ka Indreku, kes alguses hea poisina ei julgenud direktorile pahameelt valmistada. Suheldes Tigapuuga õppis Indrek elu võtma lihtsamalt, ta ei üritanud olla enam nii pai poiss nagu enne. Koos Tigapuuga valetasid nad ennast välja peaaegu igast ebamugavast olukorrast. Näiteks see olukord, kus nad mõlemad läksid ilma luba küsimata koolist ära, pärast muidugi proovisid nad direktorit mõtlema panna, et nemad pole milleski süüdi. Minu arust muutus Indrek peale neid valetamisi palju meeldivamaks, kui ta alguses tundus mulle sellise tuima inimesena, siis peale seikluseid Tigapuuga oli ta täiesti teine. Ka päriselu on nii, et kohtud kellegi uuega ja tema muudab su maailma
Iga hetk on oluline. See kajastub teoses Ramilda kujul. Indrek on temast huvitatud, kuid ei väärtusta igat hetke nii nagu peaks. Mulle jäi raamatus selline mulje, et Indrek ei süvenenud nii väga Ramildaga koos veedetud hetke. Sellise käitumise põhjuseks võib olla tema teadmine, et ta näeb seda tüdrukut nii kui nii veel. Raamatu keskel ütles Ramilda, et lahkub, see tegi poisi kurvaks, tal sügaval sees oli ikkagi lootus, et tema silmarõõm ühel päeval naaseb. Alles päris raamatu lõpus jõudis Indrekule kohale, et ta ei näe oma kallist tüdrukut enam kunagi. Aru sai ta sellest tänu Ramilda saadetud kirjadele, kus tüdruk kirjeldas dr. Rotbaumi ning asutust kus ta viibis, aadressi ta kordagi esile ei toonud. Autor oli hästi välja toonud Indreku rahutuse, mõte, et ta ei näe tüdrukut enam kunagi, pani teda tegema hulli asju. Ta oli isegi nõus Jumala ja tema inglitega tülli minema. See on hea näide sellest, et inimesed ei hinda koos veedetud aega enne, kui see läbi on. Me oleme samal ajal nii mures oma käitumise pärast ning proovime võimalikult vähe piinlikkust tekitada samal ajal mõeldes mida teisele öelda, koos oldud hetk läheb märkamatult mööda.
Tänapäeva inimeste probleemiks ongi liiga palju muretsemine. Olen kõrvalt näinud kuidas inimesed on nii ametis iseendaga, et kõik ilusad hetked jäävad nägemata. Miks me üldse muretseme? On see meile kaasasündinud või oleme me ise selle oma ellu lubanud. Ilma selleta kuidagi ei oskagi elada.
​Arelle P.  (11.b)

Vargamäel ja linnas - kuidas ümbruskond meid muudab

Kõige enam mõtlesin ma raamatut lugedes tõest. Enne kooli minemist oli Indrek õppinud oma kodus Vargamäel isa eeskujul olema aus. Kui Indrek oli esimest korda koolimajas härra Maurusega jutul, pandi ta kohe pinge alla. Härra Maurus hakkas temalt raha kohta uurima. Indrek valetas talle voorimehe soovitusel, et tal ei ole raha. Kui Maurus teda uskuma jäi, andis ta Indrekule taskuraha. See tundus mulle kohana, kus Indrek tundis oma koduse kasvatuse tõttu kõhklust ja murdus, kuna kohe peale valetamist andis ta natuke järele. Ta väitis, et tal on raha ainult iseenda jaoks.
Loo jooksul märkas Indrek tihtipeale, et pidevalt tõtt ja ausust taga ajades teeb ta enda elu ainult raskemaks. Mulle jäi raamatut lugedes mulje, et koolis käimine muutis Indreku algselt ausa iseloomu valelikumaks. Indreku iseloomu muutuse põhjustasid just koolis olevad inimesed. Ta nägi, kuidas kaasõpilased valetasid härra Maurusele, et enda elu kergemaks ja vabamaks muuta. Siberi elanikud varastasid talviti küttepuid, et neil oleks soojem magada, ja kõrgema staatusega õpilased kasutasid ära oma tutvuseid linna,vahele pääsemiseks. Selle kõige eeskujul muutus ka Indrek. Iseenesest on see normaalne, kuna ka päris elus on näha, kuidas inimesed oma keskkonna tõttu muutuvad. See muutus oli suur osa Indreku kui tegelase arengust.
Raamatu lõpupoole oli tema jaoks juba normaalne inimestele valgeid valesid rääkida. Tassikõrvade intsidendis ütles ta Maurusele, et kõrvad andis talle ema kodust kaasa. Oleks ta rääkinud kõrvade tegelikust päritolust, oleks ta endale kaela tõmmanud probleeme. Ka Ramilda seos selle olukorraga pani teda teist juttu rääkima.
Ramilda rääkis Indrekuga tihti ka Jumalast ja need dialoogid keskendusid palju Jumala olemasolule. Antud teema pani ka mind ennast sellele mõtlema, kuna seostasin Indreku maailmavaadet enda omadega. Kuigi Indrek alguses Jumalasse ei uskunud, suutis Ramilda teda sellele mõtlema panna. Arvan, et ka usulised koolitunnid mõjutasid tema maailmavaadet. Jällegi muutus ta ümbritseva tõttu. Jumala suhtes jäi ta raamatu jooksul ikkagi kindlaks oma algsele arvamusele, et Jumalat ei ole olemas, kirjutades isegi loo kus ta seda väitis.
“Tõde ja õigus” II mängis minu jaoks suurt rolli peategelase Indreku arengus. Kooli jooksul sai poisist, kes elas siiani kodus õpetatud väärtuste põhjal, mees, kes omas enda seisukohti ja väärtuseid. Ta sai palju elukogemust ja nägi, kuidas käib elu linnas, kus on rohkem konflikte kui Vargamäel isa ja Pearu vahel.
 Jaagup P. (11.b)