Kelle segased lapsed kaagutasid noorkuul eile väga kaua aega jäisel jääl?

See lause pealkirjas ei ole niisama lause, see on kood. Olukorras, kus tuleb omandada palju infot, on kasulik luua koode ja seoseid. Pealkirjas esitatud koos on peidus Kristiina Ehini luulekogud (mida on seni kokku 11) nende ilmumise järjekorras (koodi murdmiseks on vaja tähelepanu pöörata iga sõna esitähele).
​Meie kooli meeskond osales eesti kirjanduse olümpiaadi lõppvoorus ja saavutas 20 meeskonna hulgas II koha. Aitäh tüdrukutele ja palju õnne toreda saavutuse puhul!
õp Beekmann

Käisime ühel pimedal novembriõhtul Salme keskuses vaatamas J. Krossi teksti põhjal tehtud "Tiit Pagu". Selle näidendi taust on väga põnev.

Kristel Mill
See oli minu kõige esimene olümpiaad, kus ma käinud olen ning mulle oli väga suur üllatus, et me nii hea tulemuse saime. Kui lahendasime olümpiaadi ülesandeid vabariiklikus voorus, siis ma ei uskunud, et me üldse esikolmikusse saame.
Ma pole kunagi nii palju raamatuid lugeda jõudnud, kui ma selle poole aastaga lugesin. See oli päris suur katsumus, kuid see tekitas hea tunde, sest sain end proovile panna ja midagi uut proovida. Päris mitu õhtut ei saanud sõpradega välja minna või muid tegemisi teha, sest pidin ruttu-ruttu raamatu läbi lugema. Kartsin algul, et äkki läheb mul teoste sisu segamini, aga õppisin paremini meelde jätma ja analüüsima teoseid, mida loen.
Tavaliselt ma lugemiskontrollide jaoks märkmeid ei tee, kuid selle olümpiaadi jaoks olid mul kõikide tänavate nimed ning isegi majavärvid üles kirjutatud.
Kristiina Ehinist ja Jaan Krossist nii palju, et ma nüüd tükk aega hoidun vist nende autorite lugemisest. Mõlemad on kirjutanud väga huvitavaid ja sisukaid teoseid ning need meeldisid mulle, kuid mõõt sai vist täis. 10. klassi alguses arvasin, et Jaan Kross on kirjutanud kõige igavama raamatu maailmas – "Keisri hull". Mulle üldse ei meeldinud see raamat, kuid nüüd, kui sain ta teisi teoseid lugeda, muutsin meelt ning hakkasin "Keisri hullu" teise pilguga vaatama.
Kristiina Ehinist ma varem väga midagi ei teadnud, kuid arvan, et ta on Eesti üks parimaid luuletajaid. Minu lemmik luulekogu Kristiina Ehinilt on "Kevad Astrahanis" ning Jaan Krossi teostest meeldis mulle kõige rohkem "Väike Vipper". Kindlasti soovitan kõigil neid autoreid lugeda!
 
Iti-Kärt Nursi
Õpetaja tegi ettepaneku olümpiaadil osaleda juba 11. klassi lõpus. Mõte tundus väga huvitav, seega otsustasin kaasa minna. Suvevaheajalt tulles läks päriselt töö lahti — alustasime Jaan Krossi proosaga ja mina sain esimesena lugeda “Wikmani poisse”. Olin seda varem proovinud mitu korda lõpuni lugeda, kuid see ei olnud õnnestunud ja mul on hea meel, et olümpiaadiks valmistumisel sain selle kooliromaaniga ühele poole.
Lõpuks lugesin läbi kõik olümpiaadi jaoks ettenähtud Krossi teosed, mida oli kokku 9. Lisaks sellele tutvusin eluloolise poolega. Kristiina Ehini luulekogudest töötasin läbi umbes pooled, lisaks sellele lugesin “Paleontoloogi päevaraamatut”. Kuulasin ja vaatasin mõlema autori kohta tehtud saateid ja loenguid.
Kogu loetu arutasime koos kaaslaste ja õpetajaga läbi ja proovisime luua seoseid igast nurgast, et kõik võimalikult läbi hekseldada. Finaalis oli üsna keeruline, et igal küsimusel oli ajaline piir ning seetõttu ei olnud võimalik tiimikaaslastega arutleda, vaid vastuseid pidi kohe teadma. Õnneks teadsime palju. Me võtsime tiimina seisukoha, et kui teame neid fakte, millest me oleme varem rääkinud, siis on hästi. Kui küsimus on seotud selliste teemadega, mida me ise pole puudutanud, siis ei saagi me neid vastuseid teada ja see on okei. Kaptenina olen kaaslaste üle uhke ja tänan neid, et jaksasid selle tee koos läbi teha. Tublid oleme!

---

Käisime Kristiina Ehini viimase luulekogu "Janu on kõikidel kaks" esitlusel Rahva Raamatus.

Käisime Julia Augi lavastatud "Keisri hullu" esietendusel Vene Teatris. Iti kirjutab külaliste raamatusse tänusõnu.

Jaan Krossi skulptuuri juures Tallinna vanalinnas. Pärast seda, kui vastasime eelvoorus valesti küsimusele, mis on skulptuuri pealkiri, jääb see meile eluks ajaks meelde. Olgu see teada teilegi: "Pilk". Kui aga soovite teada, kuhu pilk on suunatud, peate ise Jaani kõrvale seisma minema ja samas suunas vaatama.

Lisette Haug
Eesti kirjanduse olümpiaad. Kui õpetaja Beekmann selle mõttega minu juurde tuli, olin veidi skeptiline. Kuuled, et üks käsitletavatest autoritest on Jaan Kross, ja mõtled kohe „Keisri hullule”, mis on tõesti hea raamat, aga samas paras pähkel. Aga siis mõtlesin, et mis seal ikka, proovin ära. Kui raske see ikka olla saab? Vastus on, et saab olla ikka raske küll. Sellele otsusele järgnes mitu kuud ettevalmistust, mille lõpus panime end proovile eelvoorus. Välja tulime sealt võitjatena, mis tähendas, et suurem ettevalmistamine oli vaid algamas.
Olime juba eelvooruks lugenud paraja portsu raamatuid, kuid nüüd, kui olime edasi saanud, pidime ka kõik ülejäänud teosed läbi töötama. Ära ei saa ka unustada kõiki eluloolisi fakte, mida selle ettevalmistuse ajal õppisime ja mida mul arvatavasti elu jooksul enam kunagi vaja ei lähe. Midagi on ikka hea teada, aga me laskusime ikka detailidesse. Kõik oli tore, aga lõpuks olin ikka Krossist ja Ehinist natuke väsinud ja pidin eriti palju pingutama, et raamatud ikka läbi saaksid.
Veel olid jäänud viimased pingutused ja siis oligi märkamatult kätte jõudnud aeg minna riiklikule olümpiaadile… Jõuame kohale ja närv hakkab vaikselt sisse tulema. Kõigil olid nii targad näod peas, et endal hakkab hirmus. Ütlesime omakeskis enda rahustamiseks, et meil pole vaja tarka nägu pähe teha, sest olemegi targad, nii et meil on juba loomulikult targad näod.
Siis algaski olümpiaad koos oma mõnusalt keerukate küsimustega, mis panid mõnel juhul ikka korralikult kukalt kratsima. Meie rõõmuks oli ka küsimusi, millele teadsime kohe vastuseid. Nägin Philipp Karelli (peategelane Krossi näidendis „Doktor Karelli raske öö”) pilti ja mul oli suur äratundmisrõõm – teised pidasid pildil kujutatud Venemaa keisriks, aga meie teadsime kohe õiget vastust. Lootsin lõpuni välja, et kuskil tuleb küsimus tema propageeritud piimravi kohta, aga kahjuks seda ei juhtunudki. Pärast kahte tundi higistamist said küsimused otsa ja siis jäime tulemusi ootama. Mõtlesin omaette, et noh, tore oli osaleda, aga siit mingit tulemust ei tule. Meil olid päris mitmed vastused valed ja ümberringi kõik alati noogutasid, kui õige vastus välja hõigati.
Hakatakse välja kuulutama võitjaid. Öeldakse ära kolmas koht ja siis teine koht – Türi Ühisgümnaasium. Me kõik vaatame üksteisele, suu ammuli ja suurte silmadega otsa. Esimene asi, mis suust välja tuli, oli „mida värki, see pole võimalik”. Lähme kõigi ette ja päris mõnda aega ei suutnud ma uskuda, et saimegi esikolmikusse. Kõik see lugemine oli kandnud vilja. Teame nüüd Iti ja Kristeliga Jaan Krossist ja Kristiina Ehinist rohkem kui enamus Eesti noori. Päris uhke värk! Nüüd saab rahus koju minna koos ilusa diplomiga, Märten Krossi raamatuga „Hullumäng” (kuhu ta mulle autogrammi ka andis) ja magama heita teadmisega, et Jaan Kross oli aastatel 1992–1993 Okupatsiooni Repressiivpoliitika Uurimise Riikliku Komisjoni liige ja et Kristiina Ehini magistritöö pealkiri on „Eesti vanema ja uuema rahvalaulu tõlgendusvõimalusi naisuurimuslikust aspektist”.

---

Kristel Vene Teatris, mis noortele oma särava interjööriga väga muljet avaldas.

II koha saavutanud meeskond koos žürii liikmetega. Vasakult: Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi esimees Kaja Sarapuu, Kristel, Iti-Kärt, kirjanduse õpetajaJoosep Susi, Jaan Krossi noorim laps Märten Kross ja Lisette.