Beebibuum

Maikuu mõjus meie kooli 11. klasside õpilastele väga viljakalt - üleöö said kõik poisid-tüdrukud emmedeks-issideks. Selles kõiges on süüdi perekonnaõpetus eesotsas bioloogiaõpetaja Eda Koskoriga, kes andis noortele munad ja ütles, et nüüd peab nende eest hoolt kandma. Lapsevanema-eksperimendi kohta kirjutati toredaid analüüse. 

Joonas ja Joanna

​Üle-eelmisel nädala lõpul sain ootamatult lapsevanemaks. See tuli väga ootamatult ning ma polnud kuidagi selleks valmistunud. Õnneks oli mul kõrvul minu kallis kaaslane Karolin, kellega koos lapsed saime. Meie üllatuseks tuli perelisa lausa kaks. Kaksikud poiss ja tüdruk sündisid 12. mail 13.17, terved ja ilusad. Olime Karoliniga õnnelikumad kui kunagi varem. 
Esimeseks probleemiks lastevanemateks olemise juures oli nime valimine. Mina soovisin, et nimed oleksid sarnased, kuid erineva soo laste puhul oli neid nimesid väga keeruline leida. Üks ega teine ei sobinud ning tekkis ka esimene tüli Karoliniga. Siiski, pärast pikka kaalumist sai meie pisipoja nimeks Joonas ning tema veel pisema õe nimeks Joanna. 
Järgmine takistus ootas ees meid paar minutit hiljem. Karolin teatas, et temal on nädalavahetusel võistlused ja muud tegemised ning tal pole aega meie vastsündinute eest hoolitseda. Pärast pikka kurjustamist ja solvumist võtsin oma lapsed ning veetsin nendega koos ühise nädalavahetuse. Nimelt külastasime Eesti pealinna, pidasime minu esimest emadepäeva ning õppisime mahukaks keemia kontrolltööks. Kõik need päevad igatsesid lapsed Karolini järgi, kuid tema ainult kirjutas ja küsis laste heaolu kohta…
Esmaspäeval kooli minnes tundis Karolin ennast halvasti ning anus, et ma lapsed ülejäänud nädalaks tema hoolde jätaksin. See mõte tundus alguses vastuvõetamatuna, kuid teadsin, et pean lapsed nii kui nii nädalalõpu poole kellegi hoolde jätma, kuna pidin ise tööle minema. Olin Karolini ettepanekuga kaheldes nõus.
Kuid siis jõudis minuni informatsioon meie kalli peresõbra Kertu käest, et minu kaasa oli lapsed klassiruumi unustanud! Õnneks oli tädi Kertu tõeline ingel ja valvas meie lapsi see öö sama hoolikalt kui ka oma kaksikuid. Olen Karolini peale ääretult pahane, kuid ennast lohutades arvan, et meie ja Kertu ning Emma lastel võis koos isegi täitsa tore olla.  
Peale seda juhtumit oli minu ja Karolini paarisuhte vahel lõpp!
Järgmistel päevadel läksin taaskord muretsedes lolliks. Pidin naasma tööle ning usaldama Karolini, veel viimast korda, meie lapsi valvama. Seekord tuli see tal isegi välja ning lapsed jõudsid ilusti reedeks taas temaga koolimajja. 
Edasise laste hooldusõiguse üle otsustab juba kohus!
Minu teekonnast lapsevanemana julgen nüüd kindlalt väita, et nimede valik on esimene ja kõige suurem katsumus. Oma aja pühendamine kellelegi teisele nii suure koormusega on raske ning Karolini ei saa usaldada!
Anet I. 

---

Lihtsalt kaks kanamuna...

Lühikokkuvõte: Minust sai üheks nädalaks lapsevanem koos klassivenna Jaagupiga, meid õnnistati lausa kaksikutega. Kuna mõlemad lapsed olid tüdrukud, siis sai pead murtud nime andmise teemal. Otsustasime füüsika tunnis, et üks laps saab nime Türi legendi Voldemari järgi, mistõttu ristiti ta Voldemariieks. Teine laps sai nimeks Heli-Kopter, seoses naljaka India videoga. Jagasime ära ka hooldusõiguse päevad, kokku sai lepitud kaks päeva tööl ja kaks vaba, nii kogu nädala vältel, alustades reedel. Mina vastutasin kohe esimesed kaks päeva laste eest, ja hakkasin neile kiirelt õpetama erinevaid töid, alustades laupäeva hommikuste banaanipannkookidega ja akende pesemisega, hiljem teiste kodutöödega. Peab tunnistama, et lastele meeldis väga magada ja seda pidi hea lapsevanem neile ka võimaldama. Pühapäeval sai lastega salajases karjääris kalal käidud, kus Jaagup lastele esimest korda äsja püütud haugi näitas. Seal samas sai tehtud ka laste esimene autosõit. Järgnes väga tiheda graafikuga koolinädal, kus lastega sai aega veeta vaid koolitundides, trenni minnes, raamatut lugedes ja õhtul õues jäätist süües. Kolmapäevases muusikatunnis lahkus siit ilmast segastel asjaoludel tekkinud rüseluse käigus Heli-Kopter, see oli Voldemariiele suur šokk sest lapsed istusid samas korvis. Nädala lõpuks oli seega täie mõistuse ja tervise juures vaid Voldemariie. 

Kogemus: Isegi see lühikene eksperiment näitas, kui palju aega ja vastutust nõuab kahe õrna eseme kaasaskandmine. Jah tegemist oli kahe kanamunaga, aga iga hetk kui need mul peos olid tekkis hirm nende maha pillamise pärast. Kindlasti oli imelik käia poes ja tulla jala kooli hoides käes munakarbist korvi kahe munaga. Peale selle oli tegemist veel eluta asjadega, ehk neid ei pidanud toitma ega palju hoolt kandma, nagu päris beebidega. Kuid sellegipoolest oli see nädal palju ettearvamatum, sest pidid veel munade eest hoolt kandma ja planeerima oma tavapärased tegemisi. Sellegipoolest loen eksperimendi üsna õnnestunuks, vaatamata ühe muna purunemisele. Kokkuvõtteks: väga hea on elada üksi, kui ei pea kellegi muu pärast peale enda vastutama ega muretsema, nii on mõnus lihtne elada.
Sergo M. 

​PS. Väga head pannukad said. 

---

Ootamatult emaks

Minu seiklusterohke nädal algas sellega, et minust ja Emmast said ootamatult emad kahele imearmsale lapsele. Meie esimene väljakutse värskete lapsevanematena oli meie kallitele kaksikutele nimede valimine. Emma asus kohe usinalt otsima sobilikke nimevariante ning lõpuks jõudsime ühiselt järeldusele, et meie laste nimedeks saavad Finn ja Quinn. 
Laste esimene seiklus oli vanniskäik koolis bioloogiaklassi kraanikausis, kus nad sulistasid paar minutit, seejärel läksid nad puhkama minu valmistatud mugavasse asemesse. Kuna ootamatu üllatus oli minu jaoks veidi kergemini seeditav kui Emmale, võtsin meie ühised lapsed alguses kohe enda juurde. Nende esimesel õhtul minuga viisin ma lapsed peole, kus nad said aega veeta Henna ja Mariette poja Dildomariga. Hiljem käisime me veel ka korvpalli mängimas.
Järgmisel hommikul tutvusid lapsed esimest korda oma elus koeraga, nimelt minu armsa kutsu Teddyga. Seejärel läksime me Viljandisse, kus viisime Teddy arsti juurde. Vanaema ostis lastele mustikaid ja mureleid ning lapsed olid väga õnnelikud. Tagasi sõites magasid nad terve tee. 
Järgmisel päeval läksime me lastega Pärnusse, kus nad kohtusid väikse kiisu Ronjaga ning said aega veeta terve oma perega.
Peale seda otsustas Emma, et võtab lapsed enda juurde, kuid järgmisel päeval üllatas ta mind avastusega, et oli lapsed koolikotti unustanud ning õpikud neile peale visanud. Ma tormasin kohe laste juurde, et teha kindlaks, kas nendega on ikka kõik korras. Õnneks olid nad terve tänu minu valmistatud pehmele kotikesele, kus sees nad rahulikult magasid. Siis otsustas Emma, et oleks targem lapsed nädala lõpuni minu hoolde jätta.
Samal päeval helistas peale kooli mulle Karolin, ta oli paanikas ning palus mul minna tema ja Aneti lastele matemaatikaklassi järgi, sest ta oli nad sinna unustanud. Läksime võtsime Joonase ja Joanna kaasa ning suundusime koju, kus lapsed vaatasid õhtul koos filmi ja mängisid lauamänge. Nad veetsid koos väga lõbusa õhtu. 
Järgmisel päeval kutsuti lapsed arstlikku kontrolli, mille tõttu pidin veetma üsna pika aja neist eemal, mis pani mind muretsema, kuid lõpuks sain ma lapsed tagasi ja nendega oli kõik korras.
Meie viimasel ühiselt koos veedetud päeval jätsime me hüvasti... see oli minu ja Emma jaoks tõsiselt südantlõhestav, kuid see oli kõik meie armsate laste heaolu nimel.
Finn ja Quinn said suureks osaks mu elust, kuigi meie koos veedetud aeg oli lühike, ma ei unusta neid kunagi. Nad õpetasid mulle väga palju ja olen väga tänulik, et sain nende eest hoolt kanda, isegi kui see oli vaid nädalaks.
Kertu Š. ​

Minu nädal emana

Ühel reedesel päeval perekonnaõpetuse tunnis tuli klassile üllatusena, kui öeldi, et meist kõigist saavad nüüd nädalaks lapsevanemad. Õpetaja Koskor lahke ämmaemandana aitas kõigil meil lapsed ilmale tuua edukalt ja küllaltki emotsiooniderohkelt, temalt saime ka teada enda esiklapse soo. Minu ja Henna perekonda sündis poeg, see oli meie mõlema unistus. Esimesed kallid-musid tehtud ja uuele ilmakodanikule tere öeldud, tuli tibukesele ka nimi mõelda. Eriti raskeks see ülesanne ei kujunenud, teadsime Hennaga, et meil on mehine poeg ja nimevaliku ainuke nimekandidaat oli Dildomar, otsustatud! Kuna Dildomari vanemad elavad lahus, sai otsustatud et esimesed kolm ööd veedab pojake Hennaga. Dildomari esimesed elupäevad möödusid pidutsedes — õige mees peab ikka teadma, mis see eestlaslik pidu on. Poistele on kombeks ka kahjuks üksteisele kallale minna, see sama juhtus ka meie pojaga, õnneks ei olnud õnnetus liiga traagiline ning vigastused olid vaid pealiskaudsed. Dildomar sai endale esimesed plaastrid. Muidugi olid mõlemad vanemad parajalt mures, kas ikka kõik on hästi, kas ta ikka tuleb vigastusest välja. Järgmised ööd veetis Dildomar Mariettega, et jumala eest teine ema jälle peole ei laseks. Ööd olid rahulikud ja sama rahulik oli ka ema süda, kuniks jõudis kätte kolmapäev ja emmedega  töö juures kaasas olnud poeg sai rängemalt vigastada kui kunagi enam. Kahjuks Dildomar sellel korral enam sellest välja ei tulnud. Emade südamed olid murtud. Me poleks kunagi arvanud, et midagi sellist võiks juhtuda. Saatuslikuks sai jällegi kaklus, haavu polnud enam võimalik kokku lappida. Nii me pidime enda ainsa poja matma, lootuses, et kunagi tuleb meie ellu uus silmarõõm. Oleme tänulikud, et temagi meie ellu tuli. Mäletame sind igavesti, Dildomar.
Mariette V.