Tüdrukud Türist* lükkasid karussellile hoo sisse

Kunagi kirjutas üks õpilane mulle tagasisideks, et kirjanduse tund on nagu karussellisõit, pärast mida ta jäi mõttesse, et mis see nüüd oli. Õnneks sai tema selgitusest lisaks lugeda, et see sõit talle meeldis, mitte ei ajanud südant pahaks. 
Aga nüüd, seoses eesti kirjanduse olümpiaadi ettevalmistusega sain ma ise kogeda tõelist karussellisõitu! Küsisin tüdrukutelt, kas sõidame, ja nad lükkasid sellise hoo sisse, et see hoiab käimas veel tükk aega. 
Meie kooli kirjandusblogi Oskar (muide, Tammsaarel ja Kivirähkil, kelle elu ja loomingu tundmise peale see olümpiaad oli, on kahepeale kaheksa Oskarit; see arv võib veel muutuda) pakub nüüd lugemiseks esimese eesti kirjanduse olümpiaadi võitjate ja ühtlasi ka sellele karussellile hoo sisse lükanud Mia-Maria, Meliina ja Kai-Melli enda muljeid ja mõlgutusi.
Järgmise olümpiaadi autorid on Jaan Kross ja Krstiina Ehin ja mul on õpilastele küsimus: kes seekord minuga sõitma tuleb?
​õp Beekmann

​Mia-Maria: Uus armastus lugemise vastu
 
Ütlesin juba novembris oma tiimikaaslastele, et tõotab tulla huvitav talv, ja nii see oligi. Olümpiaadil osalemine ja selleks valmistumine äratas minus mingil määral uuesti armastuse lugemise vastu. Avastasin õppimise käigus enda jaoks paar sellist teost, mis on saanud mulle väga südamelähedaseks ja mida tahan juba tulevikus veel ja veel lugeda. Eesti kirjandust jään lugema ja propageerima ka edaspidi, olen juba välja otsinud järgmised eesti kirjanikud, kelle loominguga kavatsen tutvuda. 
 
Alguses tekitas meie sõjaplaan minus korralikku hirmuäratust (iga nädal 1–2 raamatut läbi lugeda??), kuid iganädalased kohtumised selleks, et loetut analüüsida, kujunesid üheks mu selle aasta lemmikharjumuseks. Pean mainima, et kui pole suurt huvi lugemise vastu, siis ei tasu kindlasti sellist asja ette võtta, sest meie ettevalmistus oli väga-väga põhjalik. 
 
Mu tiimikaaslased – kõige tublimad ja innukamad inimesed, keda ma tunnen. Nendega koos õppimine ei tundunud nagu mingisugune kohustus, hoopis vastupidi. Kõige suurem austus ja tänu kuulub aga muidugi meie juhendajale Averonikale, kes hoolitses selle eest, et me teaksime väiksemaidki infokillukesi Tammsaare ja Kivirähki elust ja loomingust. Ta viis meid (oma vabast ajast!) muuseumitesse ja teatrietendustele, otsis meile kirjandusteadlaste tekste lugemiseks ja ka erinevaid teemakohaseid raadiosaateid kuulamiseks, mis kujunesid nii mõnegi mu õhtuse jalutuskäigu taustamuusikaks. Lisaks luges ta muidugi läbi kõik need romaanid, jutustused ja näidendid mis meiegi. Ilma tema ja rühmakaaslaste motiveerituseta poleks sellest olümpiaadist midagi välja tulnud. (Pildil Meliina ja Mia Tammsaare majamuuseumi ees Kadriorus Koidula tänavas.)
 
TL; DR: lugege eesti kirjandust, see on palju huvitavam, kui pealtnäha paistab, ma luban! 

---

 ​Meliina: Sai nutta ja sai naerda
See oli nagu eile, kui õpetaja Beekmann meilt küsis, kas oleme valmis end kirjanduse olümpiaadi maakondlikul voorul proovile panema. Tol hetkel ei mõelnud ma sellest suurt midagi, kirjandus mulle meeldib ja Tammsaare ning Kivirähk ka. Lugesime „ettevalmistuseks“ (jutumärkides sellepärast, et võrreldes vabariikliku ettevalmistusega oli see köömes) paar artiklit, kuulasime mõned raadiosaated ja see oligi kõik. „Läheb nagu läheb,“ mõtlesin ma. Seda enam oli meie üllatus suur, kui saime teate, et oleme edasi kutsutud vabariiklikusse vooru! Nüüd oli aeg PÄRISELT vaeva näha. Kuna keegi meist pole mütsiga lööja tüüpi, panime paika plaani: hakkame lugema! Plaan iganädalaselt lugeda üks või mitu teost tundus alguses hirmutav. (Pildil Mia ja Meliina KUMUs VAT Teatri  "Juuditi" eel.)

Ning tõsi, algus oligi raske, ei tahtnud kuidagi vedama saada (pärast ei saanud pidama). Oma reedesed päevad veetsime peale kooli ikka ja jälle klassis 112, arutades ja muljetades äsja loetud teoste kohta, klassikaaslased kutsusid seda naljatades ka „pärastlõunaseks lugemisklubiks“.  Muidugi oli hetki, kus mõtlesin, et enam tõesti ei jaksa, kuid mõte sellest, et tegemist on tiimiüritusega ning kõigi panus loeb, motiveeris mind. Samuti oli meiega äärmiselt positiivset energiat süstiv õpetaja, kes oli sellel teekonnal meie kõrval ning meid muuseumitesse ja teatritesse vedas, ta oli osa meie tiimist.  „Te olete ilusad, targad ja tublid“ – need sõnad jäävad mind saatma pikaks ajaks, sest neid lausus õpetaja Beekmann meile enne võistlustulle astumist. Närvid olid laes!

Olümpiaad ise oli viktoriini vormis ning läks kiiresti, meie kolmikus ei mingeid lahkarvamusi, kõik sujus. Siiski arvasime peale lõppu, et meil läks enam-vähem. Kui kord oli autasustamise käes ning kuulsime, et võitjate punktisumma oli teise koha omanikest ligi kümne punkti võrra suurem, olime üllatunud: vau, keegi on päriselt nii taibu?! Mina ja Mia lootsime salamisi kasvõi kolmandat kohta, kuna tahtsime endale väga Maarja Vaino kommentaaridega „Juuditit“, kuid, kui kolmanda koha tiimina ei kutsutudki ette Türi ühisgümnaasiumi, olime pettunud. Aga siis… nagu välk selgest taevast, kutsuti meid ette kui võitjad!! Sõnadest jääb väheks selle hetke kirjeldamiseks, aga mul oli teadmine, et kõik see – higi, veri ja pisarad – tasus end ära. Olime veel pikka aega afektiseisundis.
​
See oli täiesti uskumatu teekond ning ma ei kahetse absoluutselt, et loovutasin mõned-kümned õhtud väljas tšillimist raamatulugemisele. Kõik see, teoste vahel seoste leidmine ja nende analüüsimine, andis mulle väärtusliku kogemuse, arendas mu mõttemaailma ning pani ka ümbritsevat teise pilguga vaatama. Võtan selle teekonna kokku Kivirähki „Maailma otsas“ tegelase Vooremäe sõnadega: sai nutta ja sai naerda.

---

Kuna Kai-Melli oskas selle sõidu ajaks haigeks jääda, jäi ta Tammsaare majamuuseumist ja "Juuditist" ilma. Siin on Mia ja Meliina Tammsaare kirjutuslaua taga, lugemas kirjaniku viimaseks jäänud teksti. Selle laua taga kirjutades Tammsaare suri.

Kai-Melli: Mõtle, kui Tammsaare vaim oli ka seal saalis kohal?
Suvel ütlesin oma kolleegile jutu käigus, et mina küll kõiki “Tõe ja õiguse” 5 osa läbi ei plaani lugeda. Olin ju juba 1. osaga päris korralikult higistanud. Tundub, et neid sõnu kuulis kuskil taevas pilve peal pikutav Pearu, kes nagu kiuste mõtles, et susi, söögu see blond oma sõnu. Ehk siis…Eesti Emakeeleõpetajate Selts otsustas sellel õppeaastal esmakordselt korraldada kirjandusolümpiaadi. Eelvoor toimus novembris ning olümpiaadi teema keskpunktis olid Kivirähk ja Tammsaare (jah, ma tean, neil on kahepeale ainult mingi paar raamatut ilmunud, mingist loometöö produktiivsusest ei saa siin juttugi olla). Kui õpetaja mind osalema kutsus, olin puhtast uudishimust ja kergest sportlikust huvist üsna kohe nõus, aga ega ma toona siis teadnud, millele alla olin kirjutamas. (Pildil teatri- ja muusikamuuseumis, kus Kai-Melli pigistab Kivirähki tekstidest välja viimast.)

Eelvoor oli jõhker ja see ajas mind nii kohutavalt närvi. Meil oli vastamiseks vaid pool tundi, kuid küsimusi oli matsakalt palju ning need olid mahlaselt pikad. Pärast 10 sekundit oli seega siis 30 minutit möödunud ja mulle ei meeldinud see tunne, mida pärast tundsin. Tungiv soov kogetud tunnet tulevikus vältida saigi sütitavaks, kui saime tiimiga teada, et pääsesime vabariiki.

Milline näeb välja üks kordamisprotsess? Tõenäoliselt peaksid mingid materjalid läbi töötama, hea oleks, kui midagi ka meelde jääks ning kõigele lisaks pakuks boonust ka see, kui kogu protsess pole hirmus vägistamine, vaid ses leidub ka midagi nauditavat. Tiimi ja õpetajaga valjult mõtteid mõlgutades jäi kõlama mõte, et käega lööma minna nagu ei tahaks. Mõte jäigi õhku ning õhtul leidsin enda postkastist kirja, kus seisis õpetaja ettepanek alustada sõjaplaaniga ehk selmet omaette kuskil põlve otsas miskit läbi närida, teeksime seda ühiselt ja struktureeritult. Ma olin kohe käpp.

Milles seisnes sõjaplaan? Ladusime ritta kõik Tammsaare ja Kivirähki teosed ning panime paika kindlad kuupäevad, mis ajaks miski läbi loetud peaks olema. Enamasti siis ühe nädalaga üks raamat, mida reedeti lahkasime. Lahates ei piirdunud me vaid maksa, neerude ja südamega (loe: faktiteadmistega), vaid kaevusime sügavamale, üritades lahti mõtestada ka näiteks ajastut, millal raamat kirjutatud oli. Kui loetu hulk oli juba piisavalt suur, saime hakata teoste vahel paralleele tõmbama. Selline lähenemine oli vajalik kindlustamaks, et me ei ralli raamatust lihtsalt läbi, vaid päriselt üritame mõista, kas me saime aru, mida just lugesime.

Ühel hetkel sai Tammsaarest väga siiber, no päris ausalt kohe. See polnud isiklik. Lihtsalt, kui sa sööd korraga ära 3 liitrit jäätist, siis ühel hetkel tuleb lihtsalt piir ette. Õnneks lülitusime peagi Kivirähki lainele. Kivirähk oli täielik nauding. Ma armastan ta tegelasi, huumorit, lauseid, sõnu, tähti ja seda, et ta suudab enda loodud fantaasiamaailma müüa mulle maha reaalsusena. Kui algklassipläkutajana pidasin enda lemmikraamatuks pikalt raamatut “Sirli, Siim ja saladused”, siis vanemana on see asendunud raamatuga “Mees, kes teadis ussisõnu”, mida olen nüüdseks lugenud kolm korda. Ainus raamat, mida olen rohkem lugenud, on ilmselt majandusõpik.

Kuigi ettevalmistusperiood oli rohkem kui 4 kuud pikk, osutus intensiivseimaks lugemisajaks koguperioodist ikkagi viimane nädal. Selleni viis ilmselt minu kohati idiootne põhimõte. Nimelt otsustasin, et ma ei saa mitte kellelegi toetuda ja et pean ise kõik vajalikud raamatud läbi lugema. Asi polnud minu tiimiliikmetes, vastupidi, paremaid tiimiliikmeid oleks olnud raske soovida, vaid ma lihtsalt tahtsin kindel olla, et ma teen omalt poolt kõik võimaliku ja olgem ausad, ma vihkan seda tunnet, kui küsitakse midagi, mida ma ei tea. Eriliselt tülgastav on see tunne siis, kui sa oled selle küsimuse peale varem mõelnud, aga oled olnud liiga laisk, et sellele vastust leida. See oli täielik saatan mu elus, aga tavaliselt tulid need „küsimused” mu juurde siis, kui üritasin magama jääda. Kui ma ei suutnud vastust oma peas välja mõelda, tõusin voodist, lonkisin arvuti juurde ning avasin oma faili. Liiv on vist kunagi öelnud, et kui sa ei vaevu pähe saabunud riimi kohe paberile kandma, siis sa pole tõeline luuletaja. Võib-olla ma valetan.

Ja siis ta jõudiski kätte, tiim Türist astus peale Raeapteegi külastust sisse GAGi ustest. Algas RAGNARÖK**. Tagasivaatlik ülevaade: 100 sõna minutis, 30 tiimi, 20 küsimust, 4 kastmeta praadi, 4 tundi und, 3 kohtunikku, 2 muhedalt olijat ja 1 meeleheitlikult pastakat klõpsutav käsi; esimene küsimus oli latakas näkku, aga siis hakkas juba sujuma; igale küsimusele vastust oodates pigistasin kas Mia õlga või Meliina jalga; sosistades karjumine; peaaegu hea poker face, mis langes siis, kui võitjatena hüüti välja TÜG.

Üks viimane mõte. Mõtle, kui Tammsaare vaim oli ka seal saalis kohal? Sest nagu, kus mujal oleks ta pidanud olema?
​
* Nii tervitati meid registreerimislauas: teie olete meeskond Türist; muidugi jääb see fraas meie inside-naljaks ka edaspidi.
** See lõppvoor oli üks suur lahing meie ning eliitkoolide vahel ning sellele järgnev üks maailmalõpp. Maailmalõpp sellepärast, et olen ülemõtleja ja -muretseja ning panen tihti asjad kummalisse konteksti, kus on kas kõik või mitte midagi.

---

Piltidele selgituseks
- Käisime paar päeva enne olümpiaadi Draamateatris vaatamas Kivirähki juubeliks tehtud "Keiserlikku kokka". Enne teatrit käisime teatri- ja muusikamuuseumis ja astusime läbi ka Jaan Krossi vastavatud skulptuuri juurest, ilma et me oleks sel päeval teadnud, et järgmise olümpiaadi teema on Jaan Kross ja Kristiina Ehin. Aga me ise mõtlesime sellele, et kindlasti on Jaan Kross...
- Meie meeskond enne olümpiaadi algust...
- ...ja pärast võitjate väljakuulutamist. 
- Ja siis jäi veel rongini just parasjagu nii palju aega, et käia läbi ka Tammsaare skulptuuri juurest. Muide, nende kahe skulptuuri autor on üks ja sama kujur, Jaak Soans.