Moskvasse...

Käisime 16. märtsil Pärnus Endla teatris vaatamas Antun Tšehhovi näidendi põhjal lavastatud etendust "Kolm õde" (lav Ingomar Vihmar).
Oskar pakub lugeda tagasiteel kodu poole bussis kirjutatud esimesi muljeid.

Mulle meeldis etendus. Mulle meeldis kujundus, näitlejad ja nende kostüümid. Mind peaaegu veendi selles, et ma näen laval 20. sajandi alguse Venemaad. Samas oli mõnes mõttes keeruline seda vaadata. Ma tean, et see näidend on oma olemuselt komöödia – ja päriselt naljakaid hetki oli seal ka –, aga minu jaoks tundus see kõik, mis laval toimus, väga raske ja vaevaline vaadata. Minu arvates ei saanud keegi neist lõpuks oma Moskvat ja see oli üsna masendav. Samas pani nii näidendi lugemine klassis kui etenduse vaatamine saalis mõtlema, et kui sa midagi väga tahad ja igatsed, siis ainult unistamisest ei piisa, vaid tuleb päriselt tegutseda. - Iti
 
Meeldis väga tegelaste konstantne suhtlus ja iga tegelase eripära. Pause, kus tegevust ei toimu, oli väga vähe. Sellepärast ei olnud see igav ja kannatas vaadata igat minutit. Tegevus käib palju aega tagasi, kuid on palju asju, mis pole muutunud, tuues võrdlusi meie tänapäeva ellu. Nt. inimesed ei ole rahul, kus nad on, ja tahavad ära, eemale, kolida ja unustada, uut elu alustada. - Mathias
 
Mulle jäi silma see, et näidendit oli nimetatud kirjelduses komöödiaks. Kuid jutu põhjal ei olnud seal mitte midagi naljakat. Komöödia oli pigem naeruvääristamise kontekstis – naeruvääristati suhteid, kõrglassi elu, töötamist? Komöödiat väljendus aga näitlejate enda tegevustes (väikesed liigutused, näoilmed jms) – kui teema oli tõsine, ajasid nad publiku naerma. - Sandra Elisee
 
Etendus oli väga põnev ja mõtlemapanev, oli head nalja ja väga head näitlejad. Väga toredasti oli kokku pandud tänapäevane riietus ja tekst vanema aja riietuse ja kontekstiga. Kuidas nad lõpus rääkisid oma kannatusest, kuidas tulevased põlved tänu nende kannatustele saavad elada paremas maailmas. Seda saab ka nüüd võrrelda, kuidas kunagi eestlased võitlesid vabadusvõitluses ja nemad kannatasid ning andsid oma elu, tänu sellele on ka meil rahu ja parem elu kui kunagi varem. - Käroliina
 
Näidend kõnetas meid väga, kuna nüüd on meil kui abiturientidel aeg oma Moskva poole pürgida. Meile meeldis, eriti see must komöödia, läbi mille Tšehhov omaaegset ühiskonda kritiseeris. - Mia ja Meliina
 
Mulle jäid eredalt meelde Olja lõpusõnad, kus ta kurtis raske elu üle... Loomulikult on elu ka siis raske, kui selles seisneb tegevusetust. Tühi elu muudabki olukorra keeruliseks. - Minna
 
Etendus oli segadust tekitav, ei saanud hästi alguses pihta, milles on etenduse point, kuid mida rohkem edasi, seda rohkem hakkas nagu etenduse sisu kohale jõudma. Ütleks, et tegu oli sügavamõttelise lavastusega. - Elsa
 
Mõte, mille kaasa võtan, on see, et kui sa oled Moskvas, siis sa ei märka seda enam.  - Sandra P