Kiri neile, kes jäid

Eesti Mälu Instituut ja Postimees kuulutasid välja märtsiküüditamise mälestuspäevale pühendatud kirjandivõistluse „Kiri neile, kes jäid“ noortele vanuses 15 kuni 21 eluaastat. Sellel võistlusel märgiti II preemia saajana ära ka meie kooli 12. klassi õpilase Geilin Raudsepa töö. 

Lugupeetud proua Ann Raudsepp

​Kirjutan, kuna tean Teie poja Antsu ja abikaasa Andrese saatusest.
Töötasin 1949. aastal ENSV Siseministeeriumis ja olin seal sekretär, kelle käest käisid läbi, lisaks teistele olulistele dokumentidele ka küüditatute nimekirjad. Nimed, mida nägin, tekitasid minus šoki, kuna minu tutvusringkonnas olevaid perekondi oli palju.
Ma vannun, hinges kriibib siiani, et ei suutnud kuidagi Teid,  Ann, ja paljusid teisi hoiatada kõige selle jubeduse eest. Olin hirmul oma pere pärast. Loodan südamest, et suudate mulle andestada.
Nimekirjas olite ka Teie koos tütarde Anu ja Almaga. Minu andmete järgi saadeti teid otsima viis sõdurit. Nad said teada, et olete linna õele külla sõitnud ja peaksite koju tagasi jõudma alles kahe päeva pärast. Saatsin Uuetoa Jaagupiga sõna, et te peitu jääksite ja loodan, et saite selle kätte. 
Võin kinnitada, et Teie poeg ja abikaasa olid Siberisse jõudes tervise juures ja saavad eluga seal hakkama. Õnneks muutub kõik 1953. aastal pärast Stalini surma. Te saate taotleda oma kallite vabastamist, ja isegi kui nad ei tohi naasta kodukülla, on nad ometi vabad! Sellega läheb küll aega, kuna taotlusi tuleb väga ohtralt, kuid luban Teile, kallis Ann, 1960. aastaks on nad vabad! 
Mu süda valutab kohutavalt iga päev, meenutades, et olin osake sellest õudsast plaanist hirmutada, tappa ja ebainimlikult kohelda kaasmaalasi, kelle ainus süü oli oma pere ja riigi hüvanguks töötamine. Iga terve mõistusega inimene teab, et tuhandetele esitatud süüdistused on alusetud ja fabritseeritud vastuhaku vältimiseks!
Kallis Ann, tundsin vajadust Teilt andeks  paluda, kuid mõistan, et Teie olukorda see kergemaks ei tee. Olete alati nii tore võõrustaja olnud ja hea sõbranna minu ema Jannele. Almat igatsen ma kõige rohkem, ta oli mu esimene sõber ja on seda siiani. 
Mul on südamest kahju, et tulin linna, sest just nii sattusin oma tööotsinguil selle ameti peale. Kui algul tundus puhas töö riigiametis hea, siis elame praegu suures hirmus homse ees. Vihkan seda hirmu ja süütunnet! Kardan, et ei suuda endale kunagi andestada.

Kui loete seda kirja, tähendab, et minu vennapojal õnnestus see teie õeni toimetada.
Tahan lihtsalt, et te ei kaotaks lootus oma kallitega kohtuda. Uskuge, Teie poeg ja abikaasa jõuavad koju tagasi!
Tean, et praegu ei ole kerge inimesi usaldada, kuid oleksin Teile väga tänulik, kui annaksite mulle ohu möödudes teada, et teie kolmega on kõik korras. 

Parimate soovidega
Geilin Raudsepp