Esseekonkursi "Minu keel" auhinnalised tööd

Toimetaja tõlkebüroo, Eesti Keele Instituut, Eesti Emakeeleõpetajate Selts ja Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituut korraldasid emakeelepäeva puhul esseekonkursi „Minu keel“. Meie kooli õpilased kirjutasid ka ja saatsid ka. 11. klassi õpilane Sandra Elisee sai neljanda koha; 10. klassi Mae, 11. klassi Iti-Kärdi ja abiturient Kai-Melli tööd leidsid äramärkimist eripreemiaga.
​Oskar soovib palju õnne!
​Rohkem infot ja täpsemad tulemused on siin. 

Minu keel
Sandra Elisee Juhkam
Võiksin sellel teemal rääkida keeltest, mida oskan – ma oskan inglise keelt, vene keelt (lugemistasandil) ja eesti keelt. Kuid see info on täiesti tühine, sellel pole sisu. Mul on väga palju erinevaid keeli ja võin öelda, et minu keeled näitavad minu iseloomu. 
Minu üheks keeleks on minu enda eesti keel. Eesti keel on igal inimesel erinev – see võib oleneda vanusest, soost, mõtteviisist, elukeskkonnast, keeleoskusest ning paljust muust. Minu eesti keel on noortepärane ja see jaguneb mitmeks erinevaks liigiks. Ma kasutan palju slängi, võõrsõnu, moodustan oma lauseid ning väljendan neid omamoodi. Eriti palju suhtlen ma teistega internetis. Minu keel on internetis täiesti erinev minu suhtluskeelest – see tundub väga tuim ja ükskõikne, sest kasutan väga tihti lühendeid, kirjutan väga napisõnaliselt ja ei kasuta eriti emoji’sid. Nii on lihtsam kirjutada, kuid jätab lugejale teisel pool ekraani vale üldmulje. Minu keel oleneb ka sellest, kellega ma räägin – sõpradega räägin ühes eesti keeles, õpetajatega teises.
Mõeldes minu keeltele, on mul ka tantsu- ja laulukeel. Tantsukeel ei koosne sõnadest, vaid liigutustest. Iga väike nüanss liigutuse tegemiseks on näiteks ühe tähe vääriline tähestikus – kui väikesed nüansid kokku panna, saad terviku liigutuse ehk sõna. Liigutusi saab omavahel siduda, nagu ka sõnu lauseteks. Kui liigutustele panna taha muusika, muutub see jutustuseks. On olemas taust, mis annab meeleolu, liigutused, mis seletavad sisu – täpselt nagu ka kirjutatud jutuga. Ma ütleks ka, et tantsukeelega on võimalik rääkida muusikaga, sellega end sidudes ja seda hästi kuulates, just nagu kõnekeele kaudu inimesega.
Laulukeel koosneb meloodiast. Meloodia kokkusobitamiseks on vaja noote, mida saab siduda taktimoõõdu abil. Igat tähte iseloomustavad noodid, iga takt moodustab lause muusikas. Tervikteos koosneb erinevatest osadest ning vormidest, mis annavad kokku loo. Lauluga saab luua samuti jutustusi, kus sisu saavad seletada sõnad või siis meloodiajupid ja rütm. Minu eesti keel, tantsukeel ning laulukeel on väga sarnased, sest keele struktuur on kõigil sama. 
On veel üks keel – mõttekeel. Kui ma mõtlen, räägin ma oma peas nii, et teised seda ei kuule. See on imekeel. Tavaliselt saab kellegi keelt kuulda või näha, kuid seda mitte. Mõttekeel on iga inimese privaatne keel. Sellel pole piire, reegleid, see on nagu kosmos, mis on meie peas - selles asuvad galatikad, mis koosnevad maakeradest. Maakeradel on omakorda oma elu, seal võib olla lõpmatu arv ükskõik milliseid olendeid, keda me kunagi näinud pole, kuid võime ette kujutada. See on alateadvus, mis on meie mõttekeeles. Kuid mõttekeel on meie kõikide teiste keelte alus, tänu sellele suudame rääkida teistes keeltes. Mõttekeelt on vaja, et luua koreograafiat, et luua sõnu, et luua meloodiat ning teha valmis oma lugu. 
Minu keelteks on eesti keel, tantsukeel ja laulukeel. Need põhinevad minu mõttekeelel. Ilma mõttekeeleta poleks minu keeli ega ka minu iseloomu, minu erilisust. Ma oleks tühine, igav ja mõttetu, minus poleks pointi. Minu keelte struktuur on samasugune – miski sümboliseerib tähte tähestikus, miski lauset tervikus ning lõpuks valmib lugu.
​
​
Minu valikud minu keele kujundajana
Kai-Melli Kapten 

Ma libastusin täna hommikul oma tänava otsas, olles teel kooli. See ei olnud selline pääsukese laadis libastumine, kus pulss käiks korra 180 peal ja kätega agressiivseid ringe tehes suudaks tasakaalu säilitada, vaid olin omadega jääl enne, kui olin jõudnud lõpetada algselt plaanis olnud appi, lõpetades selle hoopis aiga. Selmet veenduda, kas kondid terved ja lumi endiselt valge, hakkasin hoopis paaniliselt ringi vaatama, sest, issand jumal, mõtle, kui keegi nägi. Pärast pooleminutilist piidlemist leidsin oma väärikuse ning jätkasin südamerahus teed, sest mida pole tunnistatud, seda pole ka toimunud. Sinikad jalal? Ah, tead, eile sai poksitrennis end välja elatud.
Lähtumine teiste arvamusest on paratamatult inimese elustiili valikute osa, tahtlikult või alateadlikult. Kui olen koolis, ümbritsetud õpetajatest, jälgin oma kõnepruuki ning kui õpetaja poole pöördudes tuleb üle huulte lipsamisi sina, siis enne, kui end parandama tõttan, jälgin reaktsiooni. Samas sõpradega mõnel sütitaval teemal rääkides, kipun oma lauseid alustama kerge tra-ga. See on häälikute kooslus, mis suudab väljendada negatiivseid tundeid pikki ja krõbedamaid sõnu kasutusele võtmata. Erinevates seltskondades ja olukordades keelega katsetamine ja selle piiride kompamine annavad mulle mu keeletunnetuse, mida alateadlikult alati järgin, isegi kui pean selle saavutamiseks vahel tunnistajate silme all kukkuma. See pole alati mõnus, vaid peaaegu kogu aeg piinlik, aga samas efektiivselt meeldejääv.
Üks asi on keeletunnetus, teine on meie valikud. Kui tuntakse, et paremaks sulandumiseks massi oleks kasulik ropendada, lõpetada iga küsimus vä-ga või kasutada suuliselt moodsaid lühendeid, võiks see tähendada seda, et kui kõndida kooli ja inimesed sinu kõrval mitte ei kõnni, vaid roomavad, teeksid seda ka sina. Samas, kui kasutada keerulisi sõnu vaid selle eesmärgiga, et endast tarka muljet jätta ja iga oma vea peale vabandada, tähendaks see, nagu kõnniks kooli varustusega, mis koosneb jalas olevates naglidest, peas olevast kiivrist ja igaks juhuks käes olevatest suusakeppidest. Kumb nüüd siis parem on? 
Mu keel on elav olend, ta koht pole puuris, ta võtab erinevaid kujusid, ta käib eri radu pidi. Kusjuures täna õhtul libastusin ma taas jääl. Selle asemel et hommikust stsenaariumit korrata, tõusin lihtsalt püsti ja hakkasin naerma. Iga keel on väärt, et tema säilimise ja arenemise eest kukutaks, sest ainult nii saabki üks keel eksisteerida. 

Keelemeister
Mae Treve

Mis on keel? Ta on puu, mis elab sügaval metsa sees, kus asub tema kodu. Ta on puu, mida pole kerge murda. Juured ulatuvad tal sügavalt maasse ning oksad seisavad tugevalt ja uhkelt. Mõned lehed on tuul küll eemale puhunud, mõned on jõudnud kaugemale, teised lähemale oma puujuurtele.
Nii on sündinud meie keel. Ta on midagi, mis on meie hingele toonud soojust ja lähedust. Ta lõhnab tuttavate rabade, soode ja metsade järele. Paneb meid purjetama merele, mis on täis kauneid hetki. Aga ta on ka miski, mis eksleb igal pool meie ümber – üle merede, mäetippude, mööda teid ja kõnniradu. Ta on midagi, mis ei jäta meid iialgi maha.
Keeled peavad pidevalt sõda. Nad ei taha olla nagu mõned nende naaberkeeled, kes karmi tuule tõttu on kaotanud sõja ja langenud lehtedena maapinnale. Maha jäetud ja unustatud. Nad võitlevad selle eest, et nende saatus poleks sama. Nad võtavad teistelt keeltelt üle kõike seda, mis kannavad nende nime, ning krabavad kokku endale nii palju maa-ala kui võimalik. Nad on veidi ahned, aga eks nad teevad seda ju selleks, et ellu jääda. Nende näljased suud on avatud kõige vastu, mis Maa neile pakub. Rikkust ja tuntust. Ning niimoodi võib kõik muu ununeda. See on aga ohtlik, sest sellel on võim süttida tule meie sees, mis võib tekitada maailmas kaose. Meie keeled, mida me igapäevaselt kasutame, võivad põhjustada metsade põlenguid, üleujutusi, mis omakorda kõik põhjustavad hävingu. Päike upub aeglaselt pilvemerre. Maailm ei riku iseennast, vaid meie, ühiskonnana, oma sõnadega.
Selle asemel peaksime kasutama oma keelt mitte millekski, mis toob äikesetormi ja vihma, mis uputab meid täielikult, vaid hoopis värvirikkama maailma maalimiseks. Meie keel võib olla sama õrn kui võilill, mis tantsib tuule käes. Nii särav nagu päike ühel suvepäeval. Midagi, mis paneb meie südame kiiremalt põksuma. 
Me pole sündinud kasutama oma keelt relvana. Seda me õpime maailmalt. Aga selle asemel õpime olema piisavalt kannatlikud, et mõista tuule sosinaid, olla kooskõlas metsa peenete lauludega, osata tõlgendada jõgede vulinat ja mõista iga päikese sädeme tähendust. Saada keelemeistriks, kes teab, kuidas luua ilu ja mitte koledust on tõeline kingitus, mida omada. See peaks olema keelte tegelik eesmärk, aga me pole veel sellega päris lõppu jõudnud.
Lootust on ikka veel, sest tüvi seisab tal ikka tasaselt metsas maa sees, nagu sujuvalt voolav oja, vahel kostab vaid üksikuid voolumürinaid. Ta tuleb kui lainetena, kõikide oma tõusude ja mõõnadega. Kibemagus  – see on meie keel.



Minu keel
Iti-Kärt Nursi
Istun maha ja hakkan mõtteid keerutama, vaikselt enda peas arutlema. Mõtlen, mida tähendab minu jaoks minu keel ja mis asi see minu keel üldse on. Minu emakeel on tilluke, aga grammatika ja sõnavara poolest väga eriline. Keel, mida ma iga päev enda ema ja vennaga, sõpradega, kassi ja koeraga räägin, on mulle tähtis ning tal on mitu eriilmelist tahku. Ma ei keskendu sellele mõttele tihti, kuid tean, et minu keel on osa minu rahvast ja riigist. Minu keel on osa minust. Tundes oma keelt, tunnen ma ka iseennast.
Minu keel on Saaremaa niitude kastesed süled ja lennud mesipuu poole. Selles keeles ja sellest keelest on kirjutatud tohutul hulgal laule, mis on iga eestlase südamesopis peidus. On selliseid, mis lihtsalt püsivad meil meeles ning me mõtleme neist. Mõned neist saavad esitatud iga aasta jaaniõhtul ja külapeol. Teised aga on meie rahvale nii tähtsad, et nende lugude austuseks koguneme iga viie aasta tagant laulukaare alla ja laseme muusikal end kanda. Minu emakeeles kirjutatud lüürika on eriline ning tekitab minus tunde, et olen osa oma keelest ja keel on osa minust. 
Minu keel on Lydia Koidula ja Kristjan Jaak Petersoni isamaaline luule. Need kaks esimese ärkamisaja poeeti on rahvusliku luule kujundajad ning nad on enda luuletustes kasutanud kõige paremat ja kõlavamat eesti keelt. Ma tunnen suurt uhkust, et need imetegijad on kirjutanud minu keeles ning ma saan neid pärle iga päev arusaamises lugeda. Nende luule on nii ehe, et ma suudan panna end nende olukorda ja elada kirjeldatud sündmusi ise läbi.
Minu keel on sini-must-valge. Ta kätkeb endas sinist julgust ja vaprust, mis on väljendunud meie iseseisvuse püüetes. Sinine on ka meie jõgede ja järvede peegeldus, mis vulisevad eesti keeles. Minu keel teab, kui sünge ja must on olnud minu rahva minevik, ning annab seda järeltulevatele põlvedele edasi. Mu keel hoiab endas minu rahva valget lootust ja soovi paremale homsele. 
Hoolimata sellest, et minu keel on väike ning suurele osale maailmast tundmatu, on ta minu jaoks oluline. Ma kasutan seda iga päev ning see sümboliseerib minu jaoks erinevaid aspekte. Äärmiselt oluline on mõtestada endale lahti emakeele olulisus, sest keel on osa seda rääkivast rahvast ning igaüks tahab iseennast läbi ja lõhki tunda.